Võidupühal, 23. juunil 2026 peeti Rapla Maarja-Magdaleena kirikus oikumeeniline jumalateenistus, mis juhatas sisse Kaitseliidu võidupüha tähistamise Raplas. Jumalateenistusel teenisid eri kirikute vaimulikud, teiste seas EELK Põhja-Eesti piiskopkonna ja diasporaa piiskop Ove Sander, Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk ning Kaitseliidu kaplanid ja peakaplanid. 

Piiskop Sander keskendus oma jutluses Jeesuse sõnadele Johannese evangeeliumist: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.” Võidupüha ja jaanilaupäeva tähendust sidudes kõneles ta tänust Eesti riigi ja rahva loo eest, Jumala armust ja juhtimisest ning vabadusest, mis saab kristlikus mõttes nähtavaks armastavas teenimises Jumalale ja ligimesele.

Piiskop Ove Sanderi jutlus võidupühal AD 2026

Austatud peaminister!
Austatud ekstsellentsid ja eminentsid!
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Armas Eesti rahvas!

Soovin teile õnnistatud, rõõmu- ja tänuküllast võidupüha ja jaanilaupäeva. Olgu tänane päev selline päev, kus me vaatame tänus tagasi Eesti riigi sünnile ja meie rahva loole ning näeme selles Jumala armu, abi ja juhtimist. Olgem selle eest ühiselt tänulikud Jumalale ning palvetagem, et meie maa ja rahva saatus oleks jätkuvalt Jumala kätes.

Aga meenutagem sedagi, et täna on jaanilaupäev, see tähendab püha Ristija Johannese sünnipäeva laupäev. Kandkem siis meeles ka toda kaugete aegade tagust kõrbeprohvetit, kelle suus ei olnud üksnes kutse meeleparandusele, vaid eelkõige juhatussõnad kõigi aegade inimestele, kui ta näitas Jeesuse Kristuse poole ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.“ (Jh 1:29) Soovin veel kord õnnistatud võidupüha ja jaanilaupäeva.

Tahan järgnevas keskenduda ühele salmile juba kuuldud evangeeliumist, kus Jeesus ütles: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.“ (Jh 8:31) Luterliku kiriku vaimulikuna on need sõnad mulle eriliselt südamelähedased, kuna neid kasutas praost Wilhelm Eisenschmidt oma jutluses I kirikukongressil Tartu Treffneri gümnaasiumis 1917. aasta maikuu viimasel päeval. Küllap on see üldteada ajaloofakt, et just sel kirikurahva suurkogunemisel moodustati Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik, tänane Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – vaba rahvakirik, mille rajamine sillutas teed sündmustele, mis viisid Eesti Vabariigi sündimisele pisut enam kui pool aastat hiljem, 24. veebruaril 1918.

See on üks paljudest näidetest, kuidas meie kirik ja riik on läbi aegade olnud teineteisega lahutamatult seotud, jagades ühist saatust ja teenides rahvast. Mul on hea meel, et ka täna teevad Eesti riik ja kirik tihedat koostööd, mõlemad oma vahendite ja eesmärkidega, et teenida oma rahvast nii ajalikus kui igavikulises tähenduses. Tõsi, tänasel päeval oodatakse kirikult senisest veelgi suuremat panust meie ühiskonda just sotsiaalvaldkonnas, et pakkuda inimestele tuge ja hingepidet praegusel äreval ajal. Siin on silmnähtav sarnasus olukorraga vaba rahvakiriku sünnipäevil, mil praost Eisenschmidt kutsus oma jutluses samuti kirikut üles teenima inimesi nende tegelikes vajadustes ning mitte jääma kaugele rahva hingest.

Ent tagasi kuuldud Jeesuse sõna juurde. Siin on tegu ühe teoloogiliselt täpsema seostusega usuelu kesksemate mõistete või isegi fenomenide vahel. Siin on juttu sellest, kuidas suhestuvad üksteisega Jumala Sõna ja sellesse Sõnasse jäämine, Jeesuse jüngriks olemine, tõde ja selle tunnetamine ning vabadus.

Jeesus kutsub meid esmalt jääma Tema Sõnasse. Mida see tähendab? See tähendab peamiselt seda, et meil tuleb tunda Jeesuse Sõna. Jeesus on meile palju öelnud, aga selle öeldu saab kokku võtta ainsasse lihtsasse, aga samas kõige sügavamasse ja ambitsioonikamasse sõnasse – armastus. Ta ise võtab oma õpetuse kokku armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga … Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mk 12:30–31) Jääda Jeesuse Sõnasse tähendab jääda armastusse, armastada Jumalat ja üksteist. Kas pole nii, et suurimad raskused tulevad meie ellu just armastuse defitsiidist ning suurimat valu teeme oma õdedele ja vendadele, sest me pole veel õppinud armastama. Ja kas pole nii, et just armastuses leiame selle „alguskokkukõla“, millest Juhan Liiv laulab oma „Muusikas“?

Edasi ütleb Jeesus, et just need, kes armastavad, on Tema jüngrid. See on päris pretensioonikas sedastus. Ta ei nimeta oma jüngriteks siin neid, kes järgivad õiget õpetust, kes elavad moraalselt, kelle käes on kogu usk, vaid jüngrid on need, kes jäävad Tema Sõnasse ehk siis, nagu juba äsja öeldud, kes armastavad. See on omamoodi testküsimus meile kristlastele – kas oleme piirdunud vaid enesearmastusega või on seda jätkunud ka Jumalale ja ligimesele? Kusjuures mõtete ja sõnade kõrval loevad selle küsimuse juures eriliselt meie teod. Küllap näeme siingi oma puudujääke, et oleme kristlase nime sageli vääritult kandnud, kuid lastes Jumalal Kristuses oma patud lepitada ning Pühal Vaimul ennast uuesti täita, kogeme Tema ande endis, millest esimeseks on püha Pauluse järgi just armastus. Ja armastusele järgnevad rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus. (Gl 5:22–23)

Järgnevalt ütleb Jeesus taas midagi väga olulist. Nimelt seda, et Tema Sõnas ja armastuses elavad jüngrid tunnetavad tõde. Küllap on siin juttu Jeesuse kui Tõe tunnetamisest, sest Tema on Tõde suure algustähega. Jeesus on Jumala tõde meie igaühe ja kogu maailma jaoks. Samas võime siin mõelda sellele, et meie kätte on usaldatud tõe mõõdupuu, millega mõõta ja hinnata. Kuigi see mõõdupuu on meile usaldatud, olgem valvsad, et me seda ei kuritarvitaks. Teame, kui kergesti võib meie tõest saada surmarelv, seda juhul, kui tõde tehes ja välja öeldes oleme ära unustanud armastuse. Tõde ongi mõistetav ja teostatav vaid armastusega ja armastuses. Sellesama armastusega, millega meid endid Kristus on vastu võtnud ja õnnistanud, saame seda tõde edasi anda.

Ja viimaks vabadus. Jeesus ütleb, et tõde teeb meid vabaks. Vabaduse tähendus meie rahva jaoks ei vaja selgitamist ei ajaloolises vaates, veelgi vähem tänasel päeval. See on meie üks kõige kalleimaid aardeid – inimeste töö, pingutuste, kannatuste ja ohvrite vili, samuti aga Jumala and meile. Ja siiski võime vabadena olla orjad. Siin on sarnasus tänase evangeeliumiga, kus oli küsimus: kui neid pole kunagi orjatud, kuidas või millest saab siis Jeesus vabastada? Küsimus on välises ja sisemises vabaduses. Ideaalis võiksid need kattuda, aga tegelikkuses mitte. Inimene võib elada võõrvõimu all, aga siiski olla vaba oma südames ja meeles ning paraku ka vastupidi – meie ümber on vabadus, aga meie ego on meid orjastanud, meis pole Kristuse tingimusteta armastust, oleme sulgunud ligimese kannatustele ja raskendame tema koormat oma kriitilise meelega. Ja taas pakub Jeesus meile väljapääsu oma lunastuse ja uueksloomise kaudu, et meie vabadus viimselt seisneb armastavas teenimises kaasinimesele ning vabaduses armastada ja austada oma Jumalat.

Soovin kõigile tänasel pidupäeval Jeesuse evangeeliumi valguses tänulikku äratundmist, et me oleme Tema lapsed ja jüngrid, kellele on usaldatud tõde ja vabadus. Selleks jätku meid oma armusse Püha Kolmainu Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Samal teemal:

• Võidupüha oikumeeniline jumalateenistus toob Raplas kokku mitme kiriku vaimulikud, e-Kirik 20.06.2026

1