21. juulil möödub sada aastat Ida-Harju praostkonna kauaaegse praosti, teoloogi ja kauaaegse Ruhnu koguduse õpetaja Harri-Johannes Reinu sünnist.

Harri-Johannes Rein sündis 21. juulil 1926 Tallinnas ja ristiti samal aastal Tallinna Kaarli koguduses, mille liikmeks ta jäi kuni elu lõpuni. Tallinna 5. Gümnaasiumi lõpetas ta 1944. aastal. Nooruse langemine sõjaaega tähendas, et jumalariigi tööle asumine viibis ligi kaks aastakümmet – sõjaväeealisena tuli tal end esmalt okupatsioonivõimude eest varjata. Alles 1964. aastal leeritati ta Kaarli koguduses ja asus samal aastal teoloogiat õppima Usuteaduse Instituuti, mille ta lõpetas 1975 ning kus omandas 1979. aastal ka usuteaduse magistrikraadi. Aseõpetajaks ordineeriti ta 16. novembril 1967 ja õpetaja õigused sai ta 1975. aastal.

Vaimulikuna teenis Rein aastate jooksul paljusid kogudusi: Kursi (1967–1976), Harju-Jaani (1976–1996) ja Ruhnu kogudust (1997–2016) ning hooldajaõpetajana Laiuse (1971–1975), Jõelähtme (1979–1986 ja 1994–1996), Jüri (1984–1985), Kose (1985–1986) ja Loksa kogudust (1995–1996). Aastatel 1982–1996 oli ta Ida-Harju praostkonna praost. Ühtlasi kuulus ta EELK kirikukogusse, oli Usuteaduse Instituudi üldkirikuloo dotsent ning instituudi raamatukogu bibliotekaar (1976–1991) ja juhataja (1991–1996), samuti EELK agenda- ja liturgiakomisjoni liige. Emerituuri arvati ta 5. juulil 2016, olles tollal vanim teenistuses olnud EELK vaimulik kodumaal.

Praegune Ida-Harju praostkonna praost Tanel Ots meenutab oma praostkonna vaimulikele saadetud kirjas Reinu ennekõike raamatute keskel. „Tundus, et riiulite vahed olid seatud nii, et vaid tema mahtus seal liikuma ja oskas õigest kohast vajaliku raamatu välja tõmmata,“ kirjeldab Ots esimest kohtumist vanas Konsistooriumimajas asunud instituudi raamatukogus.

„Harri Rein on kündnud sügava vao ja pidanud meie praostkonnas praostiametit üsna keerulistel aegadel,“ tõdeb Ots ning kutsub oma praostkonna kogudusi teenekat vaimulikku eeloleval pühapäeval tänuga mälestama.

Reinu elutee kohta on kõneka pildi jätnud tema lähedane sõber Eenok Haamer, kes kirjutas 2017. aasta jaanuaris ajalehes Eesti Kirik ilmunud järelehüüdes: „Kõike tegi ta suure hoole ja pühendumusega, soovides ikka täiuslikumaks saada oma Jumala tunnetamises. See väljendus lausa mungalikus süvenemises ning oma mõtete kirjapanemises ja sellepärast ehk ei saadudki temast alati aru. Teda taheti mõõta ja mõista oma mõõdupuudega. Kuid tema Issand mõistis teda.“ Haamer nimetas Reinu „Jumala erakuks“, kelle unistuste maa oli Ruhnu ja kes oleks soovinud sinna kloostri rajada.

Jumala erak Ruhnu kahe kiriku vahel

Peaaegu kahe aastakümne jooksul Ruhnu Püha Magdaleena kogudust teeninud Harri-Johannes Rein pühendus lisaks vaimulikutööle ka kirjatööle ja saarekultuurile – tema sulest ilmusid muu hulgas „Katekismus“ (2004), „Ruhnu lugulaul“ (2011), „Kungla“ (2012) ja „Evangeelium: Jumala Pojast Jeesusest Kristusest“ (2013).

Tema panust on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001), EELK aukirja ja Teeneteristi II järguga (2006), Raasiku valla aukodaniku nimetusega (2007), Saare maavalitsuse teeneteplaadiga (2013) ning EELK Teeneteristi I järgu ja elutööpreemiaga (2016).

Harri-Johannes Rein suri 3. jaanuaril 2017 ning leidis viimse rahupaiga Ruhnul kahe kiriku vahel, käärkambri ukse lähedal enda rajatud dendraariumis – paigas, mille ta oli endale ise välja valinud.