„Ole mulle armuline, Issand, sest ma hüüan Su poole kogu päeva! Rõõmusta oma sulase hinge, sest Sinu poole, Issand, ma tõstan oma hinge.“ (Ps 86:3–4)

Kallid õed ja vennad Kristuses!

Täna, 19. septembril meenutame Eesti rahva suurpõgenemist 1944. aasta hilissuvel ja sügisel, mil ligi 80 000 inimest võttis ette ohtuderohke teekonna vabasse maailma. Tänu Jumalale jõudis enamik neist pärale, kuid tuhandete teekond lõppes Läänemerel. Moerol oli hukkunuid üle kahe tuhande, Nordsternil mitusada, lisaks hukkus inimesi aurikul RO-24 ning väiksematel rannasõidulaevadel, mootor- ja kalapaatidel…

Meie kohuseks on neile inimestele mõelda ja uskuda, et nende hinged on jõudnud Kristuse rahusse ja valgusesse, kuigi nende ihud on vajunud põrmu. Seepärast helistatakse täna õhtul Eestimaa kirikutes mälestuskellasid. Külastagem samuti võimalusel suurpõgenemise mälestusmärke, süüdakem küünal, palvetagem ja olgem usus kindlad, et meie Issandal Jeesusel Kristusel on „igavese elu sõnad“ (Jh 6:68).

Ometi ei tohi me unustada armu, et valdav osa neist, kes olid laevadel või paatidel teel vabadusse, jõudis siiski kohale – suurem osa Saksamaale, samuti Rootsi ja Soome. Paljudel tuli elada põgenikelaagrites, enne kui avanesid võimalused jätkata teed Kanada, Ameerika Ühendriikide, Austraalia või Suurbritannia suunas. Paljude uus kodu jäi ka Euroopasse.

Meil on põhjust tänasel mälestuspäeval tänada neid lugematuid häid inimesi, kes ulatasid armastuses oma käe, et leevendada põgenike hingevalu ja aidata neil alustada elu täiesti uues olukorras. Me hindame kõrgelt vastuvõtvate riikide ja kirikute tegevust meie rahvuskaaslaste vastuvõtmisel ja abistamisel ning täname Jumalat, et Tema arm ja õnnistus oli juba ees ootamas.

Kodu-Eestis toimus eile õhtul Tallinnas Teatri- ja Muusikamuuseumis loovharitlaste mälestuse jäädvustamisele pühendatud kontsert-seminar. Meile tuletatakse meelde, et 82 aastat tagasi toimunud suurpõgenemise käigus lahkus Eestist märkimisväärne hulk kultuuriinimesi ja haritlasi.

See oli suur kaotus Kodu-Eestile, kuid omapärasel viisil võit pagulaste ja Eesti vaimukultuuri jaoks paikades, kuhu eestlased jõudsid. Me olime küll lahutatud Kodu- ja Välis-Eestiks, kuid paguluses säilis eestlus, meie kultuur, riiklik järjepidevus ning samuti kirikutöö. See on jätkuvalt viljakas pinnas, millest toitub tänagi üleilmne eestlus ning Eesti kultuur ja vaimuelu.

Soovin Jumala rahust, mälestustest ja lootusest täidetud suurpõgenemise aastapäeva.

+Ove
Põhja-Eesti ja diasporaa piiskop

Loomisväljal, 19. septembril A.D. 2026

Vaata ka:

• 19. septembril helisevad kirikukellad suurpõgenemise ohvrite mälestuseks, e-Kirik 16.09.2025
• Randvere kogukond jäädvustas paadipõgenike loo mälestuskiviga, e-Kirik 24.09.2025
• Peapiiskop Urmas Viilma jutlus suurpõgenemise 80. aastapäeva jumalateenistusel Tallinna Jaani kirikus 19.09.2024, e-Kirik 20.09.2024