17. pühapäev pärast nelipüha

17. pühapäev pärast nelipüha

Teemaviited: ,

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)

Täna on kirikuaastas meie ees 17. pühapäev pärast nelipüha, mille teema on „Jeesus annab elu“.

Jeesus annab elu seal, kus inimene näeb lõppu. Laatsaruse ülesäratamine on märk Kristuse väest ja tõotusest, et surm ei jää viimaseks sõnaks.

Täna kirikus lauldav psalm ülistab Jumala ainulaadsust, Iiob tunnistab Lunastajat, Paulus räägib elust surma keskel ja Jeesus hüüab Laatsaruse hauast välja. Kõigi lugemiste keskmes on Kristus, kes seisab haua ees ja ütleb: mina olen ülestõusmine ja elu.

Jeesus annab elu mitte ainult viimsel päeval, vaid juba nüüd, kui usk hakkab surmahirmu keskel toetuma Temale. Laatsaruse haud on märk sellest, et Kristuse sõna ulatub sinna, kuhu meie jõud ei ulatu.

Selle pühapäeva lehejutluses seob Kadrina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson Laatsaruse elluäratamise Pauluse sõnadega aardest saviastjas (2Kr 4:7–14). Saviastja oli antiikajal tavaline, odav ja habras – nii nagu on haavatav meie elugi siin ilmas: me väsime, haigestume, leiname ja kogeme kaotusi. Küsimus ei ole aga astja enda tugevuses, vaid selles, mida see sisaldab, sest Jumala vägi saab avalikuks just seal, kus meie jõud lõpeb. Kui Marta räägib ülestõusmisest viimsel päeval, nihutab Jeesus tema pilgu praegusesse hetke: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Nagu Ta hüüdis Laatsaruse hauast välja, kutsub Ta ka meid välja hirmudest, süütundest, kibestumisest ja üksindusest. Teema „Jeesus annab elu“ ei ole Eriksoni sõnul kerge optimism, vaid räägib elust, mis võidab surma ja särab ka katkises saviastjas.

Lääne-Nigula koguduse õpetaja Kristo Hüdsi kirjutab päevateema tutvustuses, et meie elu on habras nagu saviastja ja mõnele küsimusele ei leia me siin elus vastust. Ometi ei tähenda raskused, et Jumal oleks meid hüljanud: kristlase lootus ei seisne selles, et kannatused kaoks, vaid selles, et kannatusel ja surmal ei ole viimast sõna. Pühapäeva teemal on tema sõnul kaks tähendust – Jeesus on andnud oma elu meie eest ja Ta annab meile uue elu iseendas, milles oleme ristimise kaudu uuesti sündinud. Seepärast võime loota ka oma hapruses: me võime olla murtud, kuid me ei ole hüljatud.

Kirikuisad rõhutasid sageli, et Kristus ei ole ainult elu õpetaja, vaid Elu ise. Laatsaruse evangeeliumis ei anna Jeesus üksnes lohutavat mõtet, vaid seisab surma ees Elu ja Ülestõusmisena.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sinu Poeg äratas Laatsaruse surnuist üles ja ilmutas oma jumalikku väge, et Tema on ülestõusmine ja elu. Elusta meidki usus Temasse, et me võiksime siin julgelt elada, rahus surra ja Tema väe läbi kord üles tõusta igaveseks eluks. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

(Video: õp Enn Auksmanni mõtisklus)

Vaata ka:

Meeldib 1

Samal teemal