Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19

Täna on kõikide pühakute päev ehk pühakutepäev, mille teema on „Pühade osadus“.

Pühakutepäeval tänab kirik kõigi nende eest, keda Jumala arm on aegade jooksul kandnud: apostlite, märtrite ja usutunnistajate, aga ka nende lihtsate kristlaste eest, kelle nimesid ükski kroonika ei talleta. Ühise pühakutepäeva juured ulatuvad 4. sajandi idakirikusse, läänes kinnistus 1. november selleks päevaks hiljem. Päeva psalm kiidab Jumala ustavust „pühade koguduses“, prohvet Jesaja kuulutab, et Issand on oma rahvale igaveseks valguseks, Johannes näeb ilmutuses uut taevast ja uut maad ning Jeesus kiidab mäejutluses õndsaks vaimus vaesed, kurvad, tasased ja rahutegijad.

Räpina koguduse õpetaja Jaak Pärnamägi küsib Eesti Kiriku lehejutluses, kas pühak on inimene, kes jõuab Jumalani, või inimene, kelle juurde Jumal on tulnud. Ilmutusraamatu nägemus annab vastuse: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures“ (Ilm 21:3). Jumal ei oota, kuni inimene saab täiuslikuks, vaid on Kristuses ise tulnud meie keskele, kandnud meie valu ja läinud meie eest surma. Seepärast ei seisnenud ka pühakute pühadus veatuses, vaid usalduses Jumala vastu. Luterliku arusaama järgi on pühad kõik Kristusesse uskujad – mitte oma tegude pärast, vaid Kristuse lunastustöö läbi.

Pühakute austamisest

Pühakuid mälestades näeme neis seda head, mida Jumala arm patuse inimesega teha suudab. Õp Enn Auksmann meenutab oma videomõtiskluses Augsburgi usutunnistuse Apoloogia XXI artiklit, mis kiidab pühakute austamise heaks ja nimetab selleks kolm viisi:

„Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame Jumalat tänama selle eest, et ta on meile näidanud oma halastust, et ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi [Mt 25:21.23]. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu üliküllaseks saanud [Rm 5:20]. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumisele.“

Pühakute austamine on seega tänu Jumalale, julgustus usule ja kutse käia nende eeskuju järgi igaüks omal kohal. Sama mõtet väljendab Bernard Clairvaux’st ühes oma pühakutepäeva jutluses: pühakud ei vaja meie austust, kuid „kui me nende mälestust pühitseme, on kasu meil endil: tunnistan, et nende meenutamine süütab minus tulise igatsuse“.

Paulus nimetab kristlasi pühade kaaskodanikeks ja Jumala kodakondseteks. See on ühtaegu kingitus ja ülesanne, sest usk Kristusesse liidab meid ka üksteisega ja kirikus ei peaks keegi jääma võõraks ega üksinda. Pärnamägi meenutab, et Martin Luther kutsus 1525. aastal Liivimaa kristlasi erimeelsuste korral sõbralikult kokku tulema – tõde ja armastus ei ole vastandid. Lootus uuele taevale ja uuele maale ei vabasta meid vastutusest tänase maailma ees: kes ootab päeva, mil Jumal pühib ära iga pisara, märkab juba praegu neid, kes nutavad. Meie lootus ei põhine sellel, et oleme elanud veatult, vaid Kristusel, kes on meie eest surnud ja üles tõusnud, ning tema tõotusel: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ (Ilm 21:5)

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, me mõtleme täna Sinu ees suurele tunnistajate hulgale, keda Sina oled kõigil aegadel ja kõigis paigus äratanud. Anna meile armu, et ka meie võiksime järgida pühakuid väärikas ja jumalakartlikus elus, kuni kord saame tulla ärarääkimata suurde rõõmu, mille Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

(Video: õp Enn Auksmanni mõtisklus)

Vaata ka:

• Jaak Pärnamägi, Vaata, ma teen kõik uueks!, Eesti Kirik 28.10.2026

1