Siimonat nimetatakse Selooteseks ning Juudast Taddeuseks. Nende kohta teame vähem kui mitme teise apostli kohta, kuid just see vaikus on kõnekas: Kirik ei püsi ainult kõige tuntumate nimede najal, vaid apostlite ühisel tunnistusel.

Päeva kirjakohtades kõlab apostlik alus: psalm laulab Jumala ustavusest, Jesaja räägib kindlast nurgakivist, Efesose kiri nimetab Kirikut apostlite ja prohvetite alusele ehitatuks ning Jeesus kutsub jüngreid jääma Temasse nagu oksad viinapuusse.

Siimon Seloot

Siimon on kõigis neljas Uue Testamendi apostlite nimekirjas (Mt 10, Mk 3, Lk 6, Ap 1), kuid tema sõnu ega tegusid ei ole evangeeliumides eraldi kirja pandud. Matteus ja Markus nimetavad teda Kananaioseks, Luukas Seloodiks. Tõenäoliselt tähendavad mõlemad lisanimed sama: aramea qan’ana ja kreeka zēlōtēs tähendavad innukat. Võib-olla kuulus Siimon enne Jeesuse kutset seloodide hulka, kes nõudsid Jumala seaduse ranget pidamist ja olid valmis Rooma võimu vastu relva haarama. Võimalik on ka, et lisanimi kirjeldab lihtsalt tema usuindu.

Kui Siimon oli seloot, siis kõneleb juba kaheteistkümne ring evangeeliumi väest: samasse jüngrite hulka kutsus Jeesus ka tölner Matteuse, keda seloodid pidasid võõrvõimu käsilaseks. Kristuse ümber said üheks need, keda poliitika ja minevik oleksid lahutanud.

Lääne pärimuse järgi kuulutas Siimon evangeeliumi Egiptuses ning jõudis seejärel koos Juudasega Pärsiasse, kus mõlemad surid märtrisurma. Seepärast peetakse neid samal päeval. Idakiriku pärimused seovad Siimona nime ka Musta mere ranniku ja Kaukaasiaga. Kunstis on tema tunnuseks saag. Eesti rahvakalendris tunti 28. oktoobrit simunapäevana, mida peeti talve alguseks.

Juudas Taddeus

Luukas nimetab teda Juudaseks, Jaakobuse pojaks (Lk 6:16; Ap 1:13), Matteus ja Markus Taddeuseks. Johannese evangeelium eristab teda selgelt reeturist. Viimase õhtusöömaaja kõnedes küsib „Juudas, mitte Iskariot“: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?” (Jh 14:22). Jeesus vastab, et kes Teda armastab, see peab Tema sõna ning Isa ja Poeg tulevad tema juurde ja jäävad tema juurde (Jh 14:23). Sama mõte kõlab selle päeva evangeeliumis (Jh 15:7–11): Jumal teeb end maailmale teatavaks nende kaudu, kes jäävad Kristusesse.

Läänes on Juudast sageli samastatud Juuda kirja autoriga. Kirja kirjutaja nimetab end siiski Jaakobuse vennaks ja paljud uurijad samastavad teda pigem Juudasega, keda Markuse evangeelium mainib Jeesuse sugulaste seas (Mk 6:3). Süüria pärimus seob Taddeuse nime Edessa evangeliseerimisega. Kunstis on tema tunnuseks nui.

Juudas Taddeus jäi pikaks ajaks justkui „unustatud apostliks“, osalt oma nime tõttu, mis tõi meelde reetur Juudas Iskarioti. Hilisemas katoliku vagaduses on temast saanud lootusetuna näivate olukordade kaitsepühak – nagu oleks just tähelepanuta jäänud apostel see, kes mõistab neid, kel muud lootust ei ole.

„Nõnda nagu Isa on läkitanud minu“

Katoliku kiriku tunnipalvuse lugemistetunnis loetakse sel päeval Aleksandria piiskopi Kyrillose (u 376–444) Johannese evangeeliumi kommentaari. Kyrillos lähtub Jeesuse sõnadest ülestõusmispäeva õhtul: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Jh 20:21). Kristus on seadnud apostlid maailma juhtideks ja õpetajateks ning oma jumalike saladuste majapidajateks. Nad peavad paistma nagu lambid mitte ainult juutide maal, vaid kõigil maadel päikese all ja kõigi rahvaste juures, kes on laiali pillutatud kaugetele maadele.

Kyrillose meelest ei räägi Jeesuse sõnad üksnes apostliameti aust, vaid ka sellest, kuidas läkitust täita. Kes on läkitatud nagu Poeg, peab mõistma, milleks Isa Poja saatis. Jeesus ise ütles, et Ta on tulnud kutsuma patuseid meeleparandusele, et Ta ei tee oma tahtmist, vaid Läkitaja tahtmist, ning et Jumal ei läkitanud Poega maailma kohut mõistma, vaid maailma päästma. Sellest tuleneb apostlite kutsumus: kutsuda patuseid meeleparandusele, tervendada ihult ja hingelt haigeid, otsida kõiges Läkitaja tahet ja päästa oma õpetusega maailma. Et näha, kui innukalt apostlid seda püüdsid, piisab Kyrillose sõnul Apostlite tegude raamatu või Pauluse kirjade lugemisest.

Jeesus ütleb omadele: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks“ (Jh 15:16).

Läkitus jätkub

Äsjane misjonipüha 25. oktoobril meenutas, et apostlite läkitus ei lõppenud nendega. Tänavu kogutakse misjonipüha korjandusega annetusi eestikeelse Piibli kordustrükiks, milles iga raamat saab lühikese sissejuhatuse, et ka need, kes Pühakirja esimest korda avavad, leiaksid tee apostlite tunnistuse juurde. Riia Jaani kirikus misjonipüha jumalateenistusel teeninud piiskop Ove Sander tuletas meelde, et kristlase elu on sõnatu tunnistus ning et kedagi kontserdile või jumalateenistusele kutsuda on samuti misjon, mis on igaühele jõukohane.

Selline on kristlase kui Issanda poolt läkitatu ülesanne. Läkitatu ei tee oma tahtmist ega otsi oma au, vaid kannab edasi seda, mida ta on ise saanud: kutset meeleparandusele ja armu, mis tervendab. Ta ei ole läkitatud sellepärast, et ta oleks teistest parem, vaid sellepärast, et Kristus on ta valinud ja tema patud andeks andnud.

Siimon ja Juudas ei jätnud endast järele kuulsat nime, kuid nad jäid Kristusesse ja kandsid vilja. Kirik ei ole ehitatud üksikute kuulsate isikute, vaid kõigi apostlite ühise tunnistuse ja nurgakivi Kristuse peale. Nõnda on ka iga kristlase vaikne ja märkamatu tunnistus osa samast läkitusest – mitte meie enda teene, vaid Jumala töö, kes kutsub meid jääma Kristusesse, et meie vili jääks.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sina oled oma Kiriku rajanud apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Anna, et me nende õpetuse kaudu saame usuosaduses üheks ja koos Siimon Kananaiose, Juudas Jaakobuse poja ja kõigi teiste apostlitega kasvame Sinu templiks Vaimus. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.