Hingedepäeval süüdatakse koduakendel ja kalmistutel lahkunute mälestuseks küünlad.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana.

Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeajas on oluline austada kõiki inimesi – nii neid, neid kes on läinud kui ka neid, kes on siin ilmas. See aeg võiks tuua kosutust meie oma hingelegi – et haavad, mis meie on saaksid paraneda, et meil oleks ikka oskust märgata abivajajat enda kõrval ja meile tuleks meelde tänada selle eest, meil on hing sees ja võime omi toimetusi toimetada.

Me palvetame:  Igavene Jumal, taevane Isa, Sina ei ole mitte surnute, vaid oled elavate Jumal, ja Sinus elavad kõik need, kes haudades puhkavad. Me palume: ära lase meil surmahirmus masendusse vajuda, vaid hoia meid armulikult oma Püha Vaimu väega rõõmsas usus, julges lootuses ja südametunnistuse rahus. Aita meil kristlikult elada, õndsalt lahkuda ja rahus uinuda, kuni Sa hauad avad ja meid igaveseks eluks üles äratad; Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Loe lisa:

Peapiiskop Urmas Viilma Facebooki postitus