„Aeg pole enam kallis kaup, aeg on näivus. Sa ei pea väärtuslikuks pidama mitte aega, vaid hetke väljaspool aega – praegust hetke. See on tõepoolest kallis ja väärtuslik. Miks on see kõige väärtuslikum? Esiteks sellepärast, et see on ainus tõeline asi. Muud polegi. Igavene olevik on ruum, kus rullub lahti kogu su elu. Ainus, mis ei muutu. Elu toimub praegu. Kunagi pole olnud midagi, mis poleks toimunud olevikus. Ega tule ka. Teiseks, olevik on ainus, mis suudab sind viia eemale mõtete piiratusest. See on su ainus võimalus pääseda ligi ajatule ja kujuta olemise maailmale.

Igal hetkel on oma tähendus. Ei saa sortida aegu headeks ja halbadeks, sobivateks ja sobimatuteks. Kui kellegi osaks on kurbus või kannatus, ei pea ta põgenema selle eest, ei pea otsima uima ega unustust, ei pea püüdma iga hinna eest sellest võimalikult kiiresti lahti saada. Tuleb „Rõõmustada rõõmsatega, nutta nutjatega“ (Rm 12:15). Võib täiesti selgelt tajuda valu, ja ometi just kitsikuses kogeda Jumala kandmist, kes ütleb „Sulle piisab minu armust, sest vägi saab täieliseks nõtruses!“ (2Kr 12:9).

Toomas Paul „Sammhaaval astuda“

2