Praegune ebakindel aeg koroonahaigusetingimustes on ellu kutsunud värvikaid vandenõuteooriaid, mis elavad oma elu ja nende vastu puudub vaktsiin – seepärast, et meie ise tahame neid, kirjutab Viru praostkonna abipraost ja Kadrina Püha Katariina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson. Vandenõuteooriate näol on tegemist moodsa folklooriga, millega ei saa sõdida, neid saab vaid uurida, lisab Erikson ja esitab veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia värskes numbris ilmunud artiklis ka omapoolse “vandenõuteooria”.

Vandenõuteooriaid on mingil kujul esinenud läbi kogu ajaloo, tõdeb Meelis-Lauri Erikson oma artiklis. „Ei suutnud „muistet maausku“ siinmail välja juurida ei katoliku kirik, luterlik ortodoksia ega rahvavalgustus. Sedalaadi folkloor saab erilise jõu ebakindlatel, ärevatel aegadel, kuid on latentses seisundis alati olemas.“

Vaimulik esitab kontsentreeritud kokkuvõtte koroonaaja värvikatest vandenõuteooriatest, kuid enda sõnul mitte selleks, et tunda odavat lõbu selle väljanaermisest. Saavad ju Eriksoni sõnul sellised teooriad toitu hirmust selle ees, et tuttav maailm on käest libisenud või libisemas ja ebakindlusest, „loogiliselt paratamatust olukorrast, mida igamees ju näeb ja tunneb: elu on käest ära, kadunud on isegi endine illusioon, et ma kontrollin ise oma elu, olen sõltumatu.“

Ühtlasi suhtub autor mõistvalt, et inimene soovib oma hirmu ja ärevuse taustal selgust saada: mis toimub?, et saavutada kadunud tasakaal. Vastajat, kelle seletusi inimene usaldaks, aga pole. „Ühiskonnas, mida ju oleme tahtnud – ja me ilmselt ei taha muud – puudub elu-ülene autoriteet. Vabadust on küllaga, kuid märkamatult on suurenenud ka vastutuse suurus. Keegi ei ütle, mismoodi tuleb asju mõista, keegi ei tohigi seda teha.“

Autor osutab, et kunagi oli selliseks autoriteediks kirik, valdkond, mis peaks mõtestama kellegi terve elu, olema sellele vundamendiks: usk, kuid praeguses turumajanduse ajas need küsijale enam kindlust ei paku. “„Usuturg“ − sõna, mis napp sada aastat tagasi oleks sõnavaras olnud mõeldamatu, on ammu tavaline. Vali, mida tahad või jäta valimata nagu demokraatlikule liberalismile kohane,“ kirjeldab Erikson usu rolli liberaalse demokraatia tingimustes.

Hiljem oli ka teadusel sarnane autoriteet maailma mõtestada. „Ja mitte ainult ümbritseva maailma tasakaalustamiseks hetkes, vaid ka tuleviku, lausa igaviku perspektiivis. Nagu ühele täisväärt religioonile ikka tunnuslik,“ märgib Erikson. Seegi aeg on aga ümber. „Nüüd näib, et vastutus on igal pool ja igaühe enda kanda, sest igal pool on turg. Sõna „autoriteet“ on justkui lausa põlu all.“

Kindlustunnet paku ka info ise. „Infopuudust loomulikult pole, aga paraku on just see üks ebakindluse allikas ega võta kelleltki mingit vastutust. Google ei vastuta info kvaliteedi eest, ta ainult pakub seda. Lõpuks on ikka nii, et sa, kulla mees, pead iseoma pea – ja südamega (kuigi see viimane on juba pisut tülikas, ülearune) – hakkama saama!“

Meelis Lauri Erikson tõdeb: „Sellise haardega katastroofide puhul öeldakse tavaliselt: „Maailm pole enam kunagi endine!“ ja kommenteerib samas:„Väga õige. Võibolla just seda ongi vaja.“ Vaimulik leiab: „Pausikoht iseendast pole paha, kui sunnitakse peatuma ja järele mõtlema, sest ise ma seda aega ju võtta ei oska ja ei taha ka. Aga nüüd olen selleks sunnitud. Ja võibolla just siis saab selgeks, milline on õigupoolest vabaduse−vastutuse vahekord?“ Endale tuleb tema sõnul esitada teisigi olulisi küsimusi: „Kui palju ma ise oma elu üle otsustan, kui palju sõltumatu olen? Kui palju ja milles sõltun kellestki muust? Kellest? Millest?“

Artikli autor otsib sarnaselt kõigiga siiralt vastust küsimusele: kui kõige selle taga on Jumal, siis miks ta nii teeb? Vastust sellele aga pole. Erikson pakub siinkohal välja ka omapoolse “vandenõuteooria”: „Vaikimise vandenõu? Jumala vandenõu inimlike tahtmiste vastu? Iseteadja, sõltumatu inimese vastu? Läbi aastasadade on arvatud, et sellised asjad on Jumala karistus meie pattude eest. Ja nüüd, armsad sõbrad, lubatagu küsida: mis põhjusel me tänapäeval peaksime midagi muud arvama? Ükski kaalukas põhjus? Peab järele mõtlema…“

Loe lisa:

• Meelis-Lauri Erikson, “Jumal kui vandenõulane” (Kirik & Teoloogia, 05.03.2021)