EELK piiskopid töötavad praegu ilma ametlikult kindlaks määratud teenimispiirkondadeta ehk piiskopkondadeta ja kogudusi koondavaks kohalikuks üksuseks on EELK 12 praostkonda. Tuleval nädalal toimuval kirikukogu kevadisel istungjärgul asuvad saadikud muude küsimuste seas taas kord arutama ka piiskopkondade loomist.

EELK piiskop ja hilisem eksiilkiriku peapiiskop Johan Kõpp (pildil) on piiskoppide tööülesannete ja tegevusala kohta öelnud: Kas piiskoppe on üks või rohkem, misjuures üks kannab ülem- või peapiiskopi nime, see on evangeelsest seisukohast otstarbekohasuse-, mitte põhimõtteküsimus, mis on lahendatav tegelikkude vajaduste ja võimaluste piirides. Mõõduandvaks uute organite loomisel on siin kiriku töö parema ja edukama korralduse nõuded ja tarbed, mitte aga teised, eriti ka mitte esinduslikud motiivid. Kui luuakse uus organ piiskopi (vikaarpiiskopi või muu) näol, siis määratakse tema ülesanded ja tegevuspiir kindlaks vajaliku täpsusega, silmas pidades eriti kiriku kesksete organite töökoorma vähendamise tarbeid, uue ametikandja vastutusevõimalust ning teatava piirkonna kogudustega ligidas kontaktis olemise vajadust. Ilma kindlate ülesanneteta ja selge tegevusalata ameti-isikute figureerimine kiriku organite koosseisus on vastukäiv evangeelse lihtsuse ning siira otstarbekohasuse põhimõttele. 

(Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu, 1940)

1938. aastal EELK piiskopi ametist tagandatud Hugo Bern­hard Rahamägi (pildil) rõhutas, et kirikuorganisatsiooni puudutavate lahenduste puhul on eelkõige oluline nende otstarbekohasus:

Ei ole ka olemas evangeelses kirikus igavest, muutumatut kaanoni või kanoonilist seadust kirikuorganisatsioonilistes küsimustes. Kiriku ja koguduste organisatsiooni küsimused lahenduvad evangeelses kirikus otstarbekohasuse ja võimaluste ning elurealiteetide seisukohtadelt. 

Mitte kuskil alal ei jäeta vorm, elu tingimuste loomine, omaette asjaks. Hea organisatsioon, korraldus, kord on edu ja elu arengu head tingimused, pant.

Õige on, et iga maa ja riigi ja rahvuse evangeelne kirik ise võitleb oma elukorralduse loomise pärast nii kaua, kuni ta tunneb: selles hoones, niisuguses olukorras tahan ma elada, liikuda, tegutseda ja olla.

(Kiriku seadustest ja põhimäärustest. Päevaleht nr 308, 12.11.1939)

Peapiiskop Urmas Viilma on oma pikemas kirjutises „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik“ andnud ajaloolise ülevaate piiskopkondadest ja põhjendanud kirikuseaduse muudatuse vajalikkust. „Kui määrame piiskopkondade arvu ja suuruse kindlaks ja valime neile piiskopid, korrastub kogu EELK struktuur ning teostub lõpuks juhtimismudel, millele on kogemuslikult pandud alus juba meie eelkäijate ja kiriku visionääride poolt kaheksa kümnendi eest!“ toob peapiiskop Urmas Viilma välja. Avaldame varem ajalehes Eesti Kirik ilmunud teksti siinkohal uuesti.

---

Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik

Sajand Eesti vaba rahvakiriku piiskoppe

Eesti vaba rahvakiriku loomine ja piiskopiameti taastamine.

Eesti vaba rahvakiriku ehk Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (tänase nimega Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku) alguse üheks tähtsündmuseks oli piiskoppide ajaloolise ametijärgluse ehk suktsessiooni taastamine. See sai teoks esimese piiskopi Jakob Kuke valimisega 1919. aastal ja ametisse pühitsemisega 1921. aastal Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomi poolt. Kuigi naaberkirikus Lätis pühitseti ametisse peapiiskop ja saksa kogukonnal oli ka piiskop, ei mindud Eestis mitme piiskopkonna ja peapiiskopi ameti sisseseadmise teed.

Suund piiskopkondade loomisele enne II maailmasõda.

Pärast piiskop Jakob Kuke surma 1933. aastal ja järgmise piiskopi Hugo Bernhard Rahamägi ametisse asumist 1934. aastal oli kirikujuhtidele saanud selgeks, et kirikupea ülesannete rohkus ja vastutuse koorem vajab jagamist, sest üks inimene kogu vastutusekoormat kanda ei jõua. 1935. aastal võttis kirikukogu vastu EELK põhimäärused, milles võeti suund peapiiskopi ameti sisseseadmisele ja nelja vikaarkonna piiskopliku vikaari ametikohtade loomisele. Piiskoplike vikaaride ametikohad täideti veel samal aastal. 

1936. aastal otsustas kirikukogu muuta senise piiskopkonna peapiiskopkonnaks. Struktuurimuudatuste läbiviimiseks loodi erikomisjon, mille 1937. aastal koostatud kava nägi ette EELK jagunemise neljaks piiskopkonnaks (Põhja, Ida, Lõuna ja Lääne) ühe konsistooriumi ja kirikukogu juhtimise all. Tegevust pidid alustama ka piiskoppide kogu ja piiskopkondade nõukogud, mille liikmed oleksid olnud praostid ja ilmikud. 3. veebruaril 1940 nimetas Kõpp ametisse Põhja, Lõuna vikaarkondade piiskoplikud vikaarid ja määras Lääne vikaarkonna piiskopliku vikaari ametikohta täitma Põhja vikaarkonna piiskopliku vikaari. 

Ettevalmistused peapiiskopi ja piiskopi ametite sisseseadmiseks.

1943. aastal muutis kirikukogu piiskop Johan Kõpu ettepanekul 1935. aastal vastu võetud EELK põhimääruseid ja loodi vikaarpiiskopi ametikoht. Sellesse ametisse pühitseti samal aastal senine Lõuna vikaarkonna piiskoplik vikaar Johannes Oskar Lauri. Piiskoplike vikaaride amet lõpetati. 1944. aastal asuti Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe ettepanekul tegema ettevalmistusi senise piiskopi ameti ümbernimetamiseks peapiiskopi ametiks ja vikaarpiiskopi ameti ümbernimetamiseks piiskopi ametiks. 

Repressioonid Eestis ja reformide lõpule viimine paguluses.

Nõukogude okupatsiooni taastamisele Eestis 1944. aasta sügisel eelnes peaaegu poole vaimulikkonna, sealhulgas piiskop Johan Kõpu põgenemine. Mahajäänud vaimulikkonnast pooled arreteeriti, osa mõrvati, teised saadeti Venemaa vangilaagritesse. Kõik see peatas kirikus enne sõda käivitatud muudatused ning halvas kogu kirikutöö Eestis. 

Paguluses jätkas piiskop Johan Kõpp kirikuelu korraldamist eksiilkirikus ja jätkas kohandatud kujul Eestis algatatud reformide elluviimist. 1957. aastal asendati eksiilkirikus endiselt kasutuses olnud 1935. aasta EELK põhimäärustes sõna piiskop sõnaga peapiiskop ja vikaarpiiskop sõnaga piiskop. Senine piiskop Johan Kõpp hakkas samast aastast kandma E.E.L.K. peapiiskopi ametinimetust ja vikaarpiiskop Johannes Oskar Lauri E.E.L.K. piiskopi ametinimetust. 

Johan Kõpu emerituuri siirdumise järel 1964. aastal teenisid pagulaskiriku peapiiskoppidena Johannes Oskar Lauri (1964–1971), Konrad Veem (1972–1990), Udo Petersoo (1990–2006) ja Andres Taul (2007–2010). Pärast 2010. aastal toimunud E.E.L.K. ja EELK ühinemist E.E.L.K. peapiiskopi amet lõpetati. E.E.L.K. piiskopi ametisse valiti lisaks juba Eestis vikaarpiiskopina alustanud Johannes Oskar Laurile (1943–1957 vikaarpiiskop, 1957–1964 piiskop) 1976. aastal Karl Raudsepp (1976–1992). 

Sunnitud valikud Nõukogude okupatsiooni tingimustes.

Eestis hakati 1947. aastal koostama 1935. aasta põhimääruste põhjale uut EELK põhikirja ENSVs tegutsemiseks, kus samuti nähti ette peapiiskopi kõrval tegutsemas vähemalt ühte vikaarpiiskoppi. 1949 võeti aga võimude survel vastu täiesti uue sõnastusega Läti kirikust üle võetud Eesti NSV ELK põhikiri, kus rõhutatakse kiriku episkopaal-sinodaalset struktuuri, kuid kõrvale jääb vaba rahvakiriku põhimõte. Kuna Läti luterlastel oli alates iseseisva kiriku loomisest olnud ametis peapiiskop, nähti peapiiskopi ametikoht ette ka Eesti luteri kirikus. 

1949. aasta kirikukogus tõstatunud küsimusele vikaarpiiskopi ametikoha täitmise kohta vastab vastvalitud peapiiskop Jaan Kiivit sen, et vikaarpiiskopi ametikoht tuleb täitmisele koos administratiivsete ümberkorraldustega ja nende nimetamine jääb peapiiskopi pädevusse. Okupatsioonisurutise tingimustes tegutsenud peapiiskopid Jaan Kiivit sen (1949–1967), Alfred Tooming (1967–1977) ja Edgar Hark (1978–1986) ei teinud ettepanekut (vikaar)piiskopi ametisse nimetamiseks. 

Iseseisvuse taastamine juhatas juurte juurde tagasi.  

1991. aastal vastu võetud EELK põhikiri nägi ette peapiiskopile lisaks piiskopi ametikoha loomise. Piiskoppide arvu kindlaks ei määratud ega piiratud. 1992. aastal valiti peapiiskop Kuno Pajula (1987–1994) kõrvale piiskopiks Einar Soone, kes jätkas ametis peapiiskop Jaan Kiivit jun (1994–2005), peapiiskop Andres Põderi (2005–2014) ja peapiiskop Urmas Viilma ametiajal emerituuri siirdumiseni 2017. aastal. 

2010. aastast lisandus EELK piiskoppide hulka senine E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul, kes pärast EELK ja E.E.L.K. ühinemist jätkas peapiiskop Andres Põderi palvel EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskopina kuni emerituuri siirdumiseni 2017. aastal.

2005. aastal kehtima hakanud ja tänaseni kasutusel olevas EELK põhikirjas sätestatakse, et piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline EELK või mõne tema piirkonna või tööala juhtimisel. 2015. aastal valis kirikukogu samal aastal peapiiskopiks pühitsetud Urmas Viilma ettepanekul piiskop Einar Soone kõrvale piiskoppideks Joel Luhametsa ja Tiit Salumäe, kellele määrati juhtida konkreetsed territoriaalsed piirkonnad ja tööalad. 

2019 esitas konsistoorium kirikukogule põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise ettepanekud piirkondade ümbernimetamiseks piiskopkondadeks ning piiskoppide kogu loomiseks. Sellega on üle aastakümnete jõutud tagasi kava juurde, mille teostumist EELKs loodeti juba enne esimese Nõukogude okupatsiooni algust 80 aasta eest.

Piiskopid – otstarbe­kohasuse, mitte põhimõtte küsimus

Piiskopid kiriku vaimulike juhtidena.

Peapiiskopil ja piiskopil tuleb olla vaimulikele hingekarjaseks ja ülevaatajaks. Pastoraalne juhatamine ja hingehoid, samuti valvamine vaimulike kõlbelise elu üle on piiskoppide ülesanne. 

EELK vaimulikkond on 2020. aastal ajaloo suurim (umbes 230 vaimulikku), nagu seda on ka koguduste arv (169). Samal ajal on EELK annetajaliikmete arv olnud pidevas kahanemises. Kes aga pisut süveneb, mõistab, et peapiiskopi, piiskoppide ega ka praostide töökoormust ei mõjuta koguduseliikmete arvu vähenemine, sest nemad on hingekarjaseks vaimulikele, mitte liikmetele. Koguduseliikmete vähenemine ei muuda aga ka kogudusevaimulike koormust oluliselt väiksemaks, juhul kui endiselt püütakse kogukonna vaimulikena teenida mitte vähenevat annetajate karja, vaid kogu kihelkonna elanikkonda. 

Hoolimata sellest, kui väikesed või suured on kogudused liikmearvult, on peapiiskop ja piiskopid oodatud peaaegu kõikide koguduste aasta- ja tähtpäevadele, pühitsemis- ja õnnistamistalitustele, sinoditele, teistele praostkondlikele või maakondlikele, samuti üldkiriklikele ning allasutuste ja töövaldkondade üritustele, konverentsidele, ettevõtmistele. 

Kõige sellega käib kaasas jutluste, kõnede, ettekannete, sõnavõttude, palvuste ja jumalateenistuste ettevalmistamine ja pidamine. Kogu selle koormusega on võimalik toime tulla vaid siis, kui seda saab jagada mitme piiskopi vahel ning ammutada jõudu ja uut tuge palvest, puhkusest ning Jumala kinnitavast ja kosutavast sõnast.

Piiskopid administratiivsete ja strateegiliste juhtidena. 

Peapiiskop juhib ja juhatab vastavalt kirikuseadustele konsistooriumi ning kirikukogu tööd. See ei seisne ainult koosolekute juhatamises, vaid eeldab materjalide, küsimuste läbitöötamist ning sisulist ettevalmistamist, mille tarvis on vaja aega ja erksat meelt. 

Kehtiv põhikiri ja kirikuseadustik näevad ette ka peapiiskopi või piiskopi suunavat või järelevaatavat rolli praostkondade ja koguduste juhtimisel (nt praostide või koguduseõpetajate valimise protsessis, diakonite ja abiõpetajate ametikohtade loomise protsessis). Ka tekkivate probleemide ja tülide lahendamisel või kirikukari rakendamisel oodatakse ja eeldatakse peapiiskopi või piiskopi seisukohata, abi või sekkumist.

Arvukad koosolekud ja nõupidamised, kus arutatakse ja otsustatakse EELK valdkondlikke ja strateegilisi küsimusi, milles peapiiskop ja/või valdkonna piiskop peavad osalema, kuuluvad samuti kirikujuhtide igapäevatöö juurde.

Piiskopid kiriku oikumeeniliste suhete ja diasporaatöö võtmeisikutena.

EELK on väike kirik suurte ja ülemaailmsete suhetega. Meid iseloomustab rahvusvaheline ja oikumeeniline avatus, mistõttu on oikumeenilised ja rahvusvahelised suhted EELK ajaloo aktiivseimad. EELK kuulub mitmesse rahvusvahelisse oikumeenilisse organisatsiooni ning osaleb nende töös. Lisaks on meie kirikul arvukad partnerlussuhted kirikutega Euroopas ja Ameerikas. Kirikutes, kus on ametis üks või rohkem piiskoppe, ei ole teised ametiisikud ja esindajad need, keda saaks regulaarselt lähetada naaberkirikutesse piiskoppide ametisse seadmistele ja pühitsemistele või kahe- või mitmepoolsetele läbirääkimistele, kus eeldatakse pariteetset esindatust ja esindust otsustajate tasandil.

Eestiski on aktiivne oikumeeniline koostöö kõigi kirikutega, mis kuuluvad Eesti Kirikute Nõukogusse (EKN). EELK nähtav ja pariteetne roll teiste EKNi kuuluvate piiskopliku juhtimisega kirikute seas Eestis säilib ainult koos mitme piiskopiga, kellega peapiiskop saab vastutust ja ülesandeid jagada. EKNi all tegutsevad ka oikumeenilised kaplanaadid, mis eeldab koostööd peakaplanite ja kaplaniteenistustega enamasti piiskoplikul tasandil.

Kõigele eelnevale lisandub lai eestikeelne diasporaa Austraaliast Kanadani, Ameerikast Siberini, lisaks igasse Euroopa ilmakaarde. Peapiiskopi ja piiskoppide ülesanne on kirikut juhtida ja nähtavaks teha seal, kus teistel on seda raske või võimatu samal kombel teha. 

Piiskoppide roll suhetes ja koostöös riigiga. 

Peapiiskopil ja piiskoppidel on oluliselt lihtsam kirikut tervikuna autoriteetsel viisil koostööpartnerina nähtavaks ja mõjusaks teha kui paljudel teistel kiriku esindajatel. Läbirääkimistel poliitilisel tasandil, riigikogu ja riigikantselei tasandil, ministeeriumide, erakondade, linnade ja teiste suurte maaomavalitsuste tasandil on kirikul võimalik oma seisukohtade eest seista, huve kaitsta ja kokkuleppeid sõlmida paraku just piiskoppide tasandil. See eeldab ka head piirkondlikku tunnetust ja kogemusi, mida saavad piiskopid oma piiskopkondades rakendada.

Vähem oluline ei ole ka kiriku protokolliline esindamine riiklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel, esindusüritustel, saatkondade vastuvõttudel, kultuuri- ja rahvaüritustel.

Piiskoppide õlgadel on suur osa kiriku avalikest suhetest ning koostööst kolmanda sektori ja ettevõtjatega.   

Kiriku partnerlussuhted ja nähtavaks tegemine ühiskonnas laiemalt, samuti kolmandas sektoris ja kodanikuühiskonnas oma koha leidmine ja kaitsmine eeldab koostööd ja panustamist paljudes ühiskonnatöö valdkondades just üldkiriklikul tasandil. Selle eest saavad hea seista parimal viisil just piiskopid.

Kiriku esindamine, sh koguduste eest ja toetuseks suhtlemine suurettevõtjatega lasub sageli samuti piiskoppide õlgadel. Peapiiskop nagu ka piiskopid ja praostid on EELK esindajana osalenud arvukatel läbirääkimistel, olnud kaasatud erinevatesse töörühmadesse või sihtasutuste töösse selleks, et mõni kogudus saaks restaureeritud oma ajaloolise kiriku või mõni teine saaks endale uue pühakoja. 

Kogu kiriku üleüldist käekäiku (ka koguduste tasandil) mõjutab EELK avalik kuvand, tuntus, tõsiseltvõetavus, nagu ka avatus suhtlemisel. See puudutab ka meediaga suhtlemist igal kiriku tasandil, sealhulgas üldkiriku tasandil peapiiskopi või piiskoppide isikus. Iga avalik esinemine nõuab eeltööd, teadmisi ja aega enda erinevate teemadega kurssi viimisel. 

Piiskopkonnad – kiriku identi­tee­di tugevdajad

EELK on tänini Eesti vaba rahva kirik.

Võime mõelda, et aastakümnete jooksul on kirikuelus palju muutunud ning tegemist ei ole enam EELK puhul Eesti vaba rahvakirikuga selles mõttes, et kogu rahvas kuuluks luteri kirikusse. Selle kurvavõitu faktiga võivad ilmselt kõik leppida. Siiski, Eestis ei tegutse ühtegi teist kirikut ega konfessiooni, kelle suhtes valitseks endiselt ootus teenida kogu rahvast – kõiki inimesi kõikide EELK koguduste kihelkondade territooriumitel. Kogu rahvast teeniva kirikuna on EELK endiselt Eesti vaba rahva kirik, kes vajab ka ise juhatamist, järele- ja ülevaatamist, nagu me piiskopi­ametit ajaloolise episkope’na tunneme.

Piirkond tekitab semantilist segadust. 

Piirkond, nagu me praegu nimetame ala, mida piiskop vaimulikult juhib, on sekulaarne, bürokraatlik ja profaanne termin. Ilma täpsustuseta tähistab piirkond peamiselt geograafilist territooriumit või selle osa. See võib olla ka lihtsalt üks ala pargis, linnas või heinamaal. Piirkonna mõistel puudub sisuline tähendus, nagu me seda tajume näiteks praostkonna, maakonna, kihelkonna, valla või piiskopkonna juures. Nendel mõistetel on tähendus, mille annab neile juba mõiste ise. 

Piirkonna mõiste sisustamiseks tuleb alati lisada täpsustus, mis ei lase meil arvata, et tegemist ei ole näiteks arktilise kliimaga maailmajaoga, koroonaviiruse levikupiirkonnaga või loodusliku alaga, kus on levinud aas-käoking. 

Ka oikumeeniliselt on piirkond segadust tekitav. See ei ole väga levinud teistes luterlikes või evangeelsetes kirikutes, sealhulgas ka meie naaberkirikutes (Soomes, Lätis, Saksamaal, Venemaal). Piiskopkonnad koos piiskoppidega, mitte piirkonnad, on Eestis mõlemal õigeusu kirikul. 

Rahvusvahelisel ja oikumeenilisel maastikul räägitakse diotseesidest ehk piiskopkondadest, peaaegu mitte kunagi piirkondadest. Seda eriti võõrkeeltes suheldes, mida tuleb rahvusvahelistes ja oikumeenilistes suhetes EELK esindajatel sageli ette. Inglise keeles on meie piiskoppide piirkonnad juba ammu piiskopkonnad, sest piirkondade tähenduse sisuline selgitamine tekitab alati asjatuid ja tülikaid küsimusi.

Piiskopid ja piiskopkonnad kui seni teadvustamata osa Eesti kiriklikus identiteedis.

Piirkonna mõiste ei ole Eestimaa kirikuelu kontekstis ka ajalooliselt kinnistunud ega põhjendatud. Eesti- ja Liivimaal on ajalooline kogemus piiskopkondadest, konsistoriaalkondadest ja vikaarkondadest. Eesti- ja Liivimaa 850-aastase kristliku ajaloo kestel ei ole EELK tänast territooriumit jagatud mitme piiskopi, piiskopliku vikaari (või superintendendi) vahel ainult lühikestel ajavahemikel 1917–1935 ja 1944–2015. 

Samal ajal on Eesti vabas rahvakirikus, mis ühest tüvest sirutuvana on tegutsenud kahes haljendavas harus eksiilis ja kodumaal, olnud piiskopi kõrval vikaarpiiskop või peapiiskopi kõrval piiskop juba alates 1943. aastast kuni tänaseni. Varsti peaaegu juba 80 aastat!

Piiskopkonnad korrastavad EELK (juhtimis)struktuuri.

Praegu kehtiv piiskoppide ja piirkondade arv rajaneb juhuslikkusel ega ole kusagil fikseeritud, sest sõltub peapiiskopi ja kirikukogu meelsusest. Peapiiskopi vahetumine või kirikukogu koosseisu muutumine (iga nelja aasta tagant) loob eeldused igakordseks uueks olukorraks ja tekitab kirikusse pideva ebastabiilsuse. Kirikut selliselt juhtida on keeruline ja sellel puudub mõistlik põhjendus. 

Valitsev õiguslik olukord loob ühest küljest peapiiskopile teoreetilise võimaluse nimetada piiramatu arvu piiskopikandidaate ja kui kõik peaks saama kirikukogu toetuse, neile konsistooriumi otsusega välja jagada piirkonnad või tööalad. Samal ajal võimaldab praegune olukord kirikukogul sundida vastuolude korral peapiiskoppi tegema kogu tööd üksi olukorras, kus kirikukogu lihtsalt jätab peapiiskopi esitatud piiskopikandidaadi või -kandidaadid valimata. 

Piiskopkondade loomine toimuks praostkondade ja koguduste analoogia alusel.

EELK on kehtiva korra järgi territoriaalselt jaotunud koguduste kaupa kihelkondadeks ja praostkondadeks, mida on kindlaksmääratud arv ja mille juhid tuleb kogudustel/sinoditel valida nende seast, keda esitatakse. Seesama kord toetaks ka piiskopkondade arvu ja suuruse kindlaksmääramist kirikukogu poolt ja alles seejärel piiskoppide valimist nende juhtideks. Kui määrame piiskopkondade arvu ja suuruse kindlaks ja valime neile piiskopid, korrastub kogu EELK struktuur ning teostub lõpuks juhtimismudel, millele on kogemuslikult pandud alus juba meie eelkäijate ja kiriku visionääride poolt kaheksa kümnendi eest!

Artikli koostamisel on allikana kasutatud EELK konsistooriumi arhiivimaterjale, sh EELK konsistooriumi ning EELK kirikukogu protokolle ja kirjavahetust.

---

EELK põhikirja ja EELK kirikuseadustiku muudatusettepanekud

PIISKOP

Piiskop on peapiiskopi alaline asetäitja ja abiline abipiiskopi tähenduses ja juhtides piiskopkonda, diasporaa piirkonda või kiriku tööala.

Piiskopikandidaadi esitab peapiiskop ja piiskopi valib kirikukogu.

Piiskopi õigused ja kohustused määrab kindlaks konsistoorium peapiiskopi ettepanekul. 

Praosti ülesannetest osa läheb üle piiskopkonna piiskopile.

Piiskopkonna piiskopi kohustus on valvata oma piiskopkonna vaimulike ja töötegijate ametipidamise ja kõlbelise elu üle ning olla neile hingekarjaseks. (Seni on hingekarjaseks olemine olnud praosti ülesanne.)

Piiskopil on õigus visiteerida peapiiskopi kava alusel praostkondi ja kogudusi. (Seni on koguduste visiteerimine olnud praosti ülesanne, edaspidi teeks praost seda ainult piiskopi ülesandel.)

Piiskopil on õigus rakendada kirikukari kirikuseadustikus ettenähtud juhtudel. (Seni on kirikukari rakendamine olnud praosti ülesanne.) 

Piiskop on ameti poolest piiskopkonna katedraalkiriku nõukogu liige ja võib osaleda hääleõigusega katedraali koguduse juhatuse koosolekul.

PIISKOPKOND

Piiskopkonna moodustab kirikukogu, määrates kindlaks piiskopkonna nime, piiskopi katedraalkiriku ja piiskopkonda kuuluvad praostkonnad. 

Piiskopkonda juhib piiskop.

Piiskopkonna piiskop võib moodustada nõuandva organina piiskopkonna nõukogu, millesse kuuluvad praostid, katedraalkiriku koguduseõpetaja ning vähemalt üks piiskopi nimetatud ilmikliige. 

Piiskopi, piiskopkonna ja piiskopkonna nõukogu ametkondliku teenindamise korraldab konsistooriumi kantselei (Tallinnas).

PIISKOPPIDE KOGU 

Senine piiskoplik nõukogu jätkab tegevust ja annab osa ülesannetest üle piiskoppide kogule.

Piiskoppide kogu liikmed on peapiiskop ja piiskopid.

Piiskoppide kogu langetab otsuse, kui selle poolt on kõik kogu liikmed.

Piiskoppide kogu pädevuses on soovituste andmine konsistooriumile ja teistele kiriku organitele kirikuelu paremaks juhtimiseks ja korraldamiseks, vaimuliku ameti pidamist puudutavate üksikküsimuste lahendamine ning usu ja kõlbluse alal tekkivate üksikute vaidlusküsimuste lahendamine. (Viimane oli enne piiskopliku nõukogu pädevuses.)

Piiskoppide kogu annab oma nõusoleku piiskopliku nõukogu poolt õpetusse ja liturgiasse puutuvate otsuste vastuvõtmiseks.

Piiskoppide kogu nõusolekul võib preestriks või diakoniks ordineerida isiku, kes ei vasta kirikuseadustikus vaimulikukandidaadile esitatavatele üldistele nõuetele, haridusnõuetele või vanuselistele sätetele (KS § 56, § 57 ja § 58).

---

Vaata lisaks:

• Piiskopiameti ajalugu Eestis (EELK koduleht)