Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Äksi koguduse lugu.

Viikingiajal oli Jogentaganas vähemalt kaks linnust: Lähte Palalinn ja Saadjärve Kalevipoja säng. Muinasaja lõpuni pidas neist vastu ainult Saadjärve oma. Läti Henrik kirjutab, et 1220. aastal ristiti Saadjärve külas umbes 300 inimest. 

1228. aastal rajas Tartu piiskop Hermann Jogentaganasse Amme jõe äärde tsistertslaste Valkena ehk Kärkna kloostri. See oli Eesti esimese ja suurim klooster, millest sai oluline misjonikeskus Põhja-Tartumaal. 

Kloostrist kümmekond kilomeetrit põhja poole Saadjärve äärde ehitati Äksi kirik. Millal täpselt, pole teada. Äksi kihelkonda on kirjalikult mainitud 1443. aastal. 

Kui 1524. aastal usupuhastus Tartusse jõudis, teenis Äksi kogudust Christopher von Wrangell, kohaliku Elistvere mõisa omaniku poeg. Tema ametiaeg lõppes ligikaudu samal ajal kui algas Liivi sõda. 1558. aastal hävitas Moskva sõjavägi Kärkna kloostri ja viis viimase Tartu piiskopi ära Venemaale, kus ta suri. 

Venelased jäid siia 24 aastaks kuni maa poolakatele üle anti. Pärast Poola-Rootsi sõda algas luterlik Rootsi aeg. 1630. aastal oli Äksi Andrease kirik varemeis, püsti olid vaid kivimüürid ning Palamuse kirikuõpetajad teenisid ka Maarja-Magdaleena, Äksi ja Kursi kogudust. 

Oma õpetaja sai Äksi kogudus 1637. aastal. Nikolaus Baggelt pärineb kaks laulutõlget Stahli välja antud eestikeelses lauluraamatus. Bagge tõlkis ka Uut Testamenti ning kuulus kolmeliikmelisse piiblitõlke redigeerimiskomisjoni. Samal ajal elasid Äksi kihelkonnas edasi paganlikud kombed nagu vastsündinute hülgamine ja ilmalikud matused. 

Äksi kirik saadi korda 1652. aastaks, kuid juba neli aastat hiljem algas Vene-Rootsi sõda. Venelased vallutasid 1656. a. Tartu ja Äksi kirik põletati taas. Praktiliselt kogu Rootsi aja teenisid Äksi õpetajad ka Kursi kihelkonna rahvast. 

Kulus 15 aastat ja 1671. a. ehitati Äksi kirik uuesti üles. Kohatu lugu juhtus selles kirikus 1689. aastal, kui inimesed jumalateenistusele kogunesid. Wrangeli proua oli juba istet võtnud kui saabus Hageni proua ja palus endale ruumi teha. Wrangeli proua vastanud, et kirikus ruumi küll. Hageni proua pidas siiski kohta omaks ja heitis Wrangeli prouale ette, et see kõrgemat kohta enesele soovib, kui seisus talle lubab, ja istus talle sülle. Algas tüli ja kisklemine. Selgus, et kumbki polnud suu peale kukkunud. Äksi prouade riidu arutati edasi Tartu kohtus. 

Kui algas Põhjasõda, põles kirik 1702. aastal jälle maha. Õpetaja Oldekop viidi vangi kord Tallinna, kord Riiga, aga tuli iga kord jälle tagasi oma koguduse juurde. 

Aastatel 1728 – 1730 ehitati kirik üles ja pühitseti esimesel advendil. 

Kui õpetaja Staden Tartusse läks, teenis Äksi kogudust Johann Peter von Krabbe. Vaevalt kaks aastat sai ta siin olla. Siis ta suri ning tema lesk abiellus järgmise Äksi õpetaja Joachim Heinrich von Dehniga. Dehn teenis Äksi kogudust 10 aastat, kuid suri samuti. Vapper lesk abiellus veel kolmanda Äksi õpetaja August Wilhelm Hupeliga. 

Hupel tuli Liivimaale ajutiselt, olude sunnil. Mõtles, et peatub siin mõne aasta, aga jäi elu lõpuni ning oli äärmiselt viljakas kirjamees, kes kogus materjali eesti maa ja rahva ning meie ajaloo kohta ning avaldas seda trükis. Äksist läks ta Põltsamaale, kus möödus suurem osa tema töömehe põlvest. 

Kirikuõpetajaid on Äksis vahetunud sageli. Viimase 400 aasta jooksul on ainult üks vaimulik 30 aastat järjest ametis püsinud. See oli Friedrich Reinhold Oeding. Oedingi isa oli Kanepi koguduse õpetaja, kes vahepeal koguni Herrnhutti elama kolis. 

Jälgi suuremast ärkamist pole vennastekogudus Äksi kihelkonda jätnud. 1816 tulid siia küll kolm kuulutajavenda. Siis oli Äksi kirikuõpetajaks ratsionalistlike vaadetega Otto Wilhelm Masing, kes esialgu nägi vendades sündiva eesti kultuuri kandjaid, aga aimas varsti konkurentsi rahva vaimulikul suunamisel ning Masingu suhtumine vendadesse jahenes.

1870. aastatel elas Voldi külas vennaste diakon ja ehitati Voldi palvemaja. 19. ja 20. sajandi vahetusel oli rahva huvi palvetundide vastu suur. Igal palvekoosolekul oli rahvast murdu. Maja ei mahutanud kokkutulijaid, ümbrus kihas inimestest nagu laadapäeval. 

Hupeli ja Masingu kõrval paistis kirjamehena silma ka Äksi koguduse õpetaja Franz von Akermann. Ta oli Õpetatud Eesti Seltsi liige, koolielu edendaja, eesti-saksa sõnaraamatu koostaja ning esimene Goethe eesti keelde tõlkija. Peale selle kirjutas ta eestikeelseid lastelaule ja tõlkis eesti keelde Augsburgi usutunnistuse. 

Visusti mõisas elas Liivimaa maamarssal Alexander von Oettingen, kes kiriklikult kuulus küll Palamuse kogudusse ja hiljem asus sinna ka elama. Visustis on sündinud tema pojad August, Georg ja Alexander. Augustist sai riiginõunik, maamarssal, tsiviilkuberner ja Riia linnapea, Georgist kirurgia professor, ülikooli rektor ja Tartu linnapea ning Alexandrist Tartu ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor. Nimekaid lapsi kasvas peres veel, aga kõik nad ei sündinud Visustis. 

Vene usku minek oli Äksi kihelkonnas tagasihoidlik. Väike puust kirik ehitati Lähtele. Sealse preestri ja Äksi õpetaja Wegeneri vahel oli läbisaamine pingeline. Kuna Wegener ristis ka õigeusklike lapsi, jõudis asi kohtusse ja Wegener saadeti Balti provintsidest välja. 

Õpetaja Wegenerist liikus rahva seas palju tõsilugusid ja udujutte. Värvikas rahvamees nõudis täpsust ja korda. Kord läinud kirikuõpetaja ja köster suplema. Wegener hüppas vette, kuid jalg tõmbas krampi. Köster manitses, et peab pikkamisi enese märjaks tegema ja alles siis sügavasse vette minema. „Ptui, ainult väikesed lapsed teevad enese märjaks!“ vastanud õpetaja. Kui Wegenerilt küsiti, miks on poomine kõige hirmsam surm, siis vastanud ta, et kui kael on kinni poodud, peab hing perse kaudu välja minema, saab roojaseks ega kõlba enam tarvariiki. 

Aastatel 1887 – 1889 ehitati Äksi kirik suuremaks Reinhold Guleke projekti järgi neogooti stiilis. Lammutatud kooriosa asemele püstitati avar juurdeehitus, mille idaküljel on käärkamber. Kirik sai uue altari ja kantsli ning Gattšinas valatud tornikella, seintele paigutati 12 lühtrit apostlite kujudega. Kristust ristil maalis Albrecht Düreri järgi Tartu kunstnik Julie Hagen-Schwarz. Tumedates toonides realistlikul maalil on Jeesust kujutatud anatoomilise täpsusega. Liivimaa kindralsuperintendent Friedrich Hollmann, kunagise Äksi köstri pojapoeg pühitses ümberehitatud kiriku pühapäeval, 20. augustil 1889. 

Enne Wegeneri ootas kogudus õpetajaks Jakob Hurta, aga kuna Hurdal oli prooviaasta pidamata, ei kinnitatud teda Äksi õpetajaks. Pärast Wegeneri tuli Leberecht Greinert, kelle ajal, 1905. aastal sai Äksi kirik praeguse oreli. Pilli valmistas Wilhelm Sauer Frankfurdis Oderi ääres. Rahva mälestuste järgi möödusid 1905. aasta sündmused Äksis tänu õpetaja Greinertile võrdlemisi rahulikult ja vereta. 

Maailmasõdades jäi Äksi kirik terveks. 1939. a. remonditi kirikut seoses ümberehituse 50. aastapäevaga ning paigaldati elekter. 1948. aastal pidi õpetaja Jaan Konsin vangi viidama, kuid ta lahkus pastoraadist. Konsinil õnnestus varjata ennast nõukogude võimu eest ja hiljem Karksis oma tööd jätkata. 

Kui 1950. aastal moodustati Jõgeva rajoon, tõmmati Tartu ja Jõgeva rajooni piir Äksi kiriku ja surnuaia vahelt läbi. Seetõttu pidi kogudust asju ajama kahes erinevas rajoonis. Lähte õigeusu kirik suleti 1970. aastal ning lammutati ühe eraisiku initsiatiivil. 

Kord varastasid poisikesed Äksi kirikust küünlajalgu ja muid esemeid, mida nad ekslikult hõberiistadeks pidasid. Kohtus kaitses neid advokaat Lill, kes leidis, et põhimõtteliselt ajasid poisid õiget asja – kiriku vastu tulebki võidelda, nad valinud vaid vale meetodi. Koguduse juhatuse esimees Johannes Lomp küsis seepeale kohtunikult, kas ta teab, kes on varastatud esemete omanik? Kohtunik, et muidugi kogudus, aga Lomp teatas, et natsionaliseerituna on see siiski riigi vara. Ja asi võttis poiste jaoks tõsisema pöörde… 

Pärast teist maailmasõda kogus selgeltnägijana tuntust Hermiine Jürgens, kes elas Äksi kiriku lähedal. Rahvasuus nimetati teda Äksi targaks, hiljem ka Äksi nõiaks. Ta oli Peterburist pärit haritud daam, kes andis muusikatunde ja oli kümme aastat Äksi koguduse organistiks. Ühe oma klaveri müügist saadud raha annetas ta Äksi kiriku remondiks. 

1993. a. peeti esimest korda Äksi kihelkonnapäeva. Sellega seoses märgati, et kiriku kell on mõranenud ja serv katki. Aktiivsete elanike eestvõttel viidi Tabivere ja Tartu vallas läbi korjandus ning juba 1994. aasta juunikuus helises kiriku tornis uus, Tallinnas valatud pronkskell, mis on Eestis pärast teist maailmasõda esimene kohalikust sulamist valatud kell. 

Tänapäeval on tavaline, et Eestist minnakse tööle Norrasse, hoopis haruldane, et Norrast tullakse tööle Eestisse. Just nii juhtus soomlase Esa Luukkalaga, kes kasvas üles misjonäri peres Taiwanil, omandas ülikoolihariduse Tartus, töötas seejärel kirikuõpetajana Norras ning on nüüd Äksi koguduse teenistuses. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.