Täna, 18. juunil meenutame tänulikult Roman Toid, inimest, kes pühendas Eestile liialdamata kogu oma elu – ta tegi seda läbi oma muusikategevuse koorijuhi, organisti ja heliloojana ja läbi oma sõnavõttude, kõnede ja artiklite. Kuni viimaste elupäevadeni oli Toi suureks missiooniks ja südameasjaks eesti keele alleshoidmine ja üle maailma laiali paisatud eestlaste ühendamine kodumaa eestlastega. Selleks kõigeks andis talle jõudu kindel ja siiras usk Taevaisasse.

Ajaleht Eesti Kirik on läbi aastate avaldanud suurmehest mitmeid meenutusi ja praegugi võib lehest järjeloona lugeda Roman Toile pühendatud pikemat kirjutist Jaak Salumäelt. Kirikulehtedest on tähtpäeva puhul kokku nopitud ka järgnevad meenutused.  

Organist Ene Salumäe:

„Kui enne ei kohtu, siis järgmine kord … Nii oli Roman Toil tavaks lahkumisel alati öelda.
Olen õnnelik ja tänulik, et mul oli võimalus Roman Toiga kohtuda väga mitmeid kordi nii Eestimaal kui Kanadas, veeta temaga nii põgusaid kohtumishetki kui vestelda ja arutleda pikalt ja põhjalikult rõõmsatel ja ka murelikel teemadel.
Temaga oli usalduslik rääkida, sest ta oskas siiralt kuulata ja kaasa mõelda, tähelepanelikult ja osavõtlikult. Tema julgustus minu tegemistele ja kaasaelamine raskel ajal oli mulle märkimisväärselt oluline.
Tal oli erakordselt särav ja isikupärane huumorimeel. Me naersime koos palju ja taban end nii mõneski humoorikas olukorras teda tsiteerimas.
Tema säravad ideed, optimistlikud tulevikuplaanid ja hoogsad mõttekäigud olid selged, läbi kaalutletud, vahel ka kompromissitud. Mul on hea meel, et saime temaga mõnedki vahvad plaanid mõnusas koostöös ellu viia.
Tal oli julgust olla esimene, olla asutaja, rajaja, piire kompav, sildu ehitav. See inspireeris ja julgustas mind mõneski ettevõtmises.
Temas oli härrasmehelikku galantsust, karismaatilisust ja võluvalt kelmikat vembumeest.
Teda kuulati, tema sõnal oli kaalu, tema arvamusega arvestati. Ta oli austatud ja armastatud.
Ta oli eestluse vaimu ja vaimsuse kandja. Tema eesti keele valdamise oskus oli üks kaunimaid, värvikamaid ja mitmekülgsemaid! Imetlen seda jätkuvalt tema kirju lugedes.

Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu:

Mäletan, kuidas ta mulle kord autoga järele tuli, et mind enda koju viia. Ligi veerand tundi varem oli ta kohal ja kui auto juurde jõudsin, avas ta mulle autoukse. Vaatasin teda vist väga jahmunud näoga. Tema aga ütles vaid ühe lause: „Sa oled mu külaline“, ja kui olin ta autosse istunud, sulges ta ukse.
Palju ei puudunud tal sajast, kui ta viimast korda Eestis käies mulle helistas ja küsis, kas ja millal mul oleks võimalik temaga kohtuda. Seletas juurde, et tema on ju puhkamas ja mina tööinimene. Kui kokku lepitud ajast mõni minut varem Viru hotelli restorani jõudsin, oli tema juba kohal. Ühel hetkel võttis Roman Toi märkmiku, kuhu oli kirjutatud 14 küsimust. Seletas, et ta on juba nii vana, et võib midagi unustada, ja kui ta küsimusi kirja ei pane ega vestlust ette ei valmista, võivad olulised asjad jääda rääkimata.
Ta oli erakordse energiaga. Kui Viljandi kultuuriakadeemia talle audoktori tiitli andis, algas  pidulik päev Viljandi Jaani kirikus kontserdiga. Kontsert Roman Toi heliloomingust kõlas kaunilt. Maestro võttis õnnitlused vastu ja pidas seejärel kiriku keldrisaalis pika loengu. Energiline, tark jutt. Silmad säramas, käed aina liikumas. Lõpuks moodustas kuulajatest ühendkoori ja pani meid laulma. Seejärel pisike puhkus hotellis ja õige pea järgnes hotelli restoranis pidulik õhtusöök. Olin kindel, et sinna jõudes on vanameister üsna väsinud. Vale arvamus! Meie, poole nooremad, olime väsinud. Tema aina rääkis põnevaid jutte.
Roman Toi oli julge mees. Tal oli piisavalt seda, mille pärast karta Eestisse tulemist siis, kui siin veel nõukogude kord oli, aga ta tuli ja juhatas laulupeol koore. Aga Kanadas ja USAs oli eestlasi, kes tegid ta elu üsna keeruliseks ka selle eest, et ta oma Kanada kooriga hakkas mõne Nõukogude Eestis elava helilooja laule laulma.
Ta rääkis palju Taevataadist, pani paljud Taevataadile palveid ja tänu laulma, teenis Jumalat palju aastaid kiriku organistina. Palvetas palju meie maa ja rahva eest. Olen väga tänulik Taevaisale kõigi nende silmapilkude eest, mil sain selle erilise inimesega koos olla.
Kui Roman Toi sai sajaseks, ütles ta eesti rahvale läbi „Aktuaalse kaamera“, et tema käed lähevad Eestimaa peale mõeldes, palvetades igal päeval risti. Ja ta palus meid: „Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!“ Meil tasub kokku hoida ja käsigi kokku panna. Ka tänus Roman Toile mõeldes.“

Emeriitõpetaja, titulaarpraost Ivar-Jaak Salumäe:

„Augustis 1983. aastal saabus Viljandisse mu postkasti kiri Torontost. Mõnusa huumoriga ja hoogsas stiilis pöördus minu poole tuntud väliseesti helilooja Roman Toi. Siin mõned lõigud tollest ootamatust pöördumisest.
„On tõsi, et see kiri tuleb selgest taevast – aga ta ikka ütleb tere, tulen Teie jutule pisikese palvega siit kaugelt maalt. Ma olen kuulnud, et olete lauluraamatu keelelise kohendamise komisjonis. Seda lugesin vist ka piiskop Harki väikesest ülevaatest (Siin on mõeldud 1982. a ilmunud brošüüri „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tänapäeval“. – J. S.), mille sain VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing. – J. S.) kaudu. Arutanud nendega seda asja, nad soovitasid mul võtta Teiega otse ühendust. Siin on mu palve: olen kõigest huvitatud, mida olete selles keeleuuenduslikus komisjonis juba korda saatnud, ja palun, kui võimalik, ka mulle saata värskemat Lauluraamatu leiba.“

Eesti kirikurahval on põhjust meenutada Roman Toid iga kord, kui avada „Kiriku laulu- ja palveraamat“. Tema oli üks nendest olulistest inimestest, kelle panus nüüdseks üle veerandsajandi kasutusel olnud lauluraamatu sünnile on olnud väga kaalukas. Oli ta ju üks esimesi ulgueestlasi, kes julges ning tulihingeliselt tahtis ehitada koostöösilda kodu- ja välismaal elavate rahvuskaaslaste vahel. Tema organiseerimisvõime oli imetlusväärne ning suhtlusring aukartustäratavalt ulatuslik. Ta oskas ühise eesmärgi nimel kaasa haarata eestlasi üle kogu maailma.
Roman Tois elas laulupeo üldjuhi vaim kõige ehedamas ja paremas mõttes. Pagulaspõlve kodumaaigatsuse vormis ta ulgueestlaste laulupeoks. Dirigendina on ta lauluvägesid juhatanud sõjajärgsetes pagulaslaagrites korraldatud laulupidudel, Kanadas toimunud Seedrioru laulupidudel, ülemaailmsetel ESTO-del ja elutöö tipphetkedel Tallinna laulukaare alla kogunenud ühendkooride ees.
Maestro Roman Toi oli pikki aastakümneid EELK Toronto Peetri koguduse organist kuni 95. eluaastani. Oma koguduse jaoks oli ta eelkõige kirikumuusik, kes igal pühapäeval alustas ja lõpetas jumalateenistuse. Tema orelimängu saatel on mitu põlvkonda kirikulisi ristitud, leeritatud, laulatatud ning ka igavikku saadetud.
Muusika oli tema usukilp ja vaimumõõk oma kodumaa vabaduse eest võitlemisel. Moodustab ju suure osa tema loomingust lisaks rahvuslikule koorilaulule just vaimulik muusika. Tema loodud koorilaulud on kirjutatud hoolikalt valitud tekstidele. Need on hästi lauldavad, kuna muusika ja sõna kooskõlas väljendub helilooja siiras lootus ning soe, südamlik usk.
Maestro Roman Toi elas suurema osa oma elust võõrsil. Ta omandas akadeemilised kraadid ja töötas õppejõuna peamiselt inglise keeles. Sellest hoolimata säilitas ta eriliselt kauni ja nõtke eesti keele. Tema sõnavarasse kuulusid mitmed sõnad ja väljendid, mis jäävad teda meenutama. Näiteks ulgueestlane ja helitõug. Jumal oli temale Taevataat, kellega läbisaamine oli usalduslik ja tänumeelne.
Ühes maestro kaunis koorilaulus on sõnad „Taevaisa, kuule meie palveid. Anna veel neid kauneid päevi Sinu kojas laulda …“. Olgu neid kauneid päevi nüüd lõputu hulk igaveses isakojas Taevataadi trooni ees.

 Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru:

„Taevataat oli kinkinud maestro Roman Toile haruldase anni, koos olles ja juttu ajades oli kohe tunda, kuis selle läbi nii aeg kui inimesed õilistusid. Vankumatu tahte teenida Eestit kõige suuremas mõttes ning laulda ja mängida see orelil helgeks, et oleks neid, kes homselgi päeval hoiaks südames eesti meelt ja Taevataadi tundmist. Roman Toid ei saa sõnadesse panna, sest ta jõudis enamat teha kui sõnad. Seepärast valis ka Tallinna Toomkogudus 2014. aastal oma Maarja medali ja kultuuripreemia laureaadiks just maestro. Toi on noot, nagu ta autograaf, sellele kirjale vastab sinu sees omamoodi helitõug.
… Kui sammub su ette sada meest üht sammu nagu sülem või maru, et laulda laulu, kogu jõust ja südamest, mis tugev ja õrn ühtaegu. Nad laulavad viise, mis sündind võõrsil või kodumaal valus, tuues su ette ja tõstes sind üles ka siis, kui need loodi päris, päris ammu…“

Põhja-Ameerika praost, Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe:

“Üks eriliselt meelde jäänud vestlusi maestro Roman Toiga toimus 2011. a varasügisel. Pärast Toronto Peetri kirikus peetud jumalateenistust läksime kiriku naabruses asunud kohvikusse juttu puhuma. Ja siis korraga küsis ta minu käest: «Kuule, õpetaja, kuidas sa loed meieisapalves neid alguse sõnu? Kas meie Isa, kes sa oled taevas (kolmandas vältes) või kes sa oled taevas (esimeses vältes)? Kui näiteks inglane loeb seda meie keelt, siis tema jaoks on kirjapilt ju täiesti sama. Ainult meie teeme sellistes sõnades väldetel vahet. Aga kuidas sina loed?» Edasi kulgeski meie vestlus aruteluna selle üle, et kui Jumal on kõik ja kõikjal, siis ta on samal ajal nii taevas kui ka taevas. Ja kui kaugel või hoopis lähedal on taevas, on tegelikult sügavalt Jumala tunnetamise küsimus.
9. aprillil toimus Viljandi Pauluse kirikus maakonna kooride laulupäev, mille puhul paluti mul teha maestroga lühike videotervitus. Selle sissejuhatuseks palusin tal mängida mingit tema poolt valitud meloodiat. Ta mängis väga talle omase harmoniseeringuga koraaliviisi «Jee­sus, tule minule». Kui küsisin, millise sooviga ta tervitaks Viljandis kogunenud laulurahvast, siis ta vastas: «Just sedasama, mida ma siin alguses mängisin – Jeesus, tule minule. Sellesse on kokku võetud kõik, mida inimene oma elus vajab lapsepõlvest tänase päevani.»

Roman Toi
Sündinud 18. juunil 1916 Kõo vallas Viljandimaal
Lahkus 1944 Saksamaale, alates 1949 elab Kanadas
Õppinud Jakob Westholmi gümnaasiumis, Tondi sõjakoolis, Tartu ülikoolis õigusteadust ning Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist, orelit, kompositsiooni ja dirigeerimist; jätkas muusikaõpinguid Kanadas, Šveitsis ja USAs, kus omandas PhD kraadi
Olnud ESTO laulupidude üldjuht ning Eesti üldlaulupidude üld- ja aujuht
Eesti Heliloojate Liidu liige
Riigivapi IV klassi teenetemärk ja EELK teenetemärk, EELK Teeneteristi II järk, Tallinna Toomkoguduse Maarja medal, EELK elutööpreemia ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia