Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kodavere koguduse lugu.

 „Peipsi kaldal, kaheksa tunni aurikusõidu kaugusel Tartust asus üksildane, aga suur Kodavere kogudus.“ Nii kirjutati 1927. aastast. Praegu piisab 51 minutist, et autoga Tartust Kodaverre jõuda. 

Muinasajal elati siin küllaltki iseseisvat elu. Kodavere kihelkond ei olnud seotud ühegi maakonnaga. Suhtlemine naabritega käis mööda Peipsi vett. Nii arheoloogilised leiud kui murdekeel kõnelevad Kodaveret asustanud vadjalastest. 

Pole selge, miks muinasaegne keskus Alatskivil jäi abikoguduseks ja esile kerkis hoopis Kodavere, või nagu kohalikud ütlevad: Kõdavere. Võimalik, et esialgu loodigi kaks eraldi kogudust, mis hiljem liideti. Kodavere Mihkli kirikut on mainitud 1342. a. ning 1517. a. kuulus see Kastre linnusele. 

Rootsi aja algul ei olnud siin vaimulikega õnne: kes ei mõistnud õieti ametit pidada, kes püsis siin lühikest aega. Aastal 1651 kurtis õpetaja Petrus Betulander, et kirikus ei õnnestu vihma korral kuivaks jääda ja tuul puhub laiali armulaua leivad. 

Väikest puukirikut on korduvalt samale kohale uuesti ehitatud, aga 1671. a. ehitati uus puukirik endisest kirikuasemest mõnevõrra eemale. 

1688. aastal saatis Kodavere õpetaja Cyriacus Henne  praostile kirja, milles ta palus ennast ametist vabastada, sest on haigeks jäänud, paistes jalg ei lase liikuda ja raske on käia pühapäeviti Alatskivil, vanust olevat tal ka palju. Henne kirjutas, et ta on tarvitanud rohkesti medikamente ning peab ilmselt haigena hauda minema. Siiski pidi ta veel kuus aastat ametikohustusi täitma. 

Aasta enne õpetaja Henne surma tuli talle abiks 27-aastane Jakob Günterhack. Ta abiellus Henne lesega ning teenis 30 aastat Kodavere kihelkonda. Ja mitte ainult. Põhjasõja ajal kuulutas ta rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest ka Laiuse, Torma, Maarja-Magdaleena ja Palamuse rahvale. Nii rändas ta mööda metsi, jutlustas okstest ehitatud hüttides ja püüdis takistada vene küüdipatrulli tegevust. Lapsi ristisid ja surnuid matsid ka köster ja talupojad, “kellel olid raamatud ja kes oskasid lugeda”. 

17. märtsiks 1703 oli vaenlane juba seitse korda Kodaveres käinud ja kõik kiriku hooned maha põletanud. Kuni uue kiriku ehitamiseni peeti jumalateenistusi rehes. 

Uus kirik ehitati 1730. aastal. Siis teenis kogudust Nikolaus Ucke, kellel oli ka palju meditsiini-alaseid teadmisi. 44 aastat nägi Ucke vaeva, et sõdade aegu metsistunud kogudust üles ehitada. Ta võitles rumaluse ja ebausu pimeduse vastu ning nõudis kõigis külades lastele lugemise õpetamist. Selleks, et mõned harimata inimesed kirikust välja ei jookseks, lasi ta jumalateenistuse ajaks uksed lukku panna. Siiski ühel suvisel pühapäeval, kui kõlas uudis, et latikas on rannas, pidi ta rahva nõudmisel uksed lahti tegema ning kogudus tormas oma paatide ja võrkude juurde. 

Nagu Kodavere-Alatskivi kihelkond koosnes kahest poolest, olid ka matmispaigad kiriku altariruumis jagatud kahte lehte: Kokora ja Alatskivi mõisa matusepaigad olid lõunapool altarit, Pala ja Ranna mõisa oma põhjapool ning kirikuõpetajate matmispaik keskel. 

Kodavere kirik oli ilma torni ja kellata ning kirikumõisa hooned lagunenud. 1766. a. otsustas konvent uue kiriku ehitamise Maarja-Magdaleena kiriku eeskujul. 

Kõrge vanuse tõttu kutsus õpetaja Ucke endale abiliseks Georg Simon Everthi. Vaevalt pool aastat said nad töökoormat jagada kui Ucke suri ja Everth valiti koguduse uueks õpetajaks. 

Nurgakivi kivikirikule pandi 13./24. augustil 1775 kuberneri juuresolekul. Kirik pühitseti 3./14. septembril 1777. Ehituskulud kaeti annetuste ja aastamaksu abil. 

Õpetaja Everth oli kuulus oma vägeva kuju ja läbitungiva hääle poolest. Väga hoolikalt pidas ta leerikooli. Et jutuajamist ja magamist jumalateenistuse ajal ära kaotada, seadis ta ametisse „unekoputajad“, kes magajaid äratasid. 

Vältimaks koguduse lõhenemist oli Everth vastu vennastekoguduse palvemaja ehitamisele. Nii läksid inimesed Kõrenduse palvemajja, mis asus Maarja-Magdaleena kihelkonnas. 

Pärast Everthi surma jätkas tema tööd poeg Jakob Everth. Ka tema oli pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega mees, kes oleks vabalt võinud polku juhatada. 

1807. a. asutati Kodavere kihelkonnakool. Jakob Everth jättis endast maha 21 kooli, millest enamik olid väga heas korras. Ta visiteeris sageli koole, rääkis õpilaste ja nende vanematega. Tema pojast Paul Woldemar Everthist sai Poola luterliku kiriku piiskop.  

Lisaks huvitus Jakob Everth eesti keelest ja oli Rosenplänteri kaastööline. Ta kogus ning tõlkis rahvaluulet ja avaldas kirjutisi Beiträge’s. 

Ka järgmine kirikuõpetaja Eduard Lossius oli vennastekoguduse suhtes ettevaatlik. Kui usuline ärkamine elavnes, ehitati 1845. aastal palvemaja Lümati külla. Krundi kinkis krahv Mannteuffel. Õpetaja Lossius sai kinkija nõusse, et palvemaja ja maatükk antakse kirikule. Kirikuõpetaja nimetas ametisse eestpalvetajad ning hoidis nõnda ärganud ühenduses kirikuga. Lossius pidas seda oma elu suuremaks saavutuseks. Ta pidas ka ise palvetundi ning rõhutas, et palvemajja on kutsutud kõik koguduse liikmed, mitte ainult hernhuutlased. 

Kuigi õigeusku siirdujaid oli Kodaveres vähe, oli õhkkond pingeline. Mõni ütles, et läheks küll õigeusku, kui saaks maad ja vabastuse mõisateenistusest. Lossius arvas, et kui keisrid ja kuningad lubaksid kogu maakera, poleks seegi õige hind usu eest. 

Õigeusu kirikut polnud Kodaverre vaja ehitada, sest Nina külas oli see juba varem olemas. Nina papi juurde mindi mitmesuguste lootustega. Mõni pettus, kuid tagasi tulla polnud lubatud. Ühe vana joodiku Jakobsoni jaoks oli papp kui päästeingel, sest pastor oli teda sageli avalikult noominud. 

1848. a. vahetati Kodavere kirikus põrand, pingid ja rõdu sambad. Vamm oli seitse aastat oma tööd teinud. Aasta hiljem pandi kirikule sindelkatus, värviti lagi ja seinad. 

1851. a. võttis õpetaja Lossius vastu Võru koguduse kutse ning siirdus oma kodulinna. Kodavere järgmine kirikuõpetaja Wilhelm Carlblom kutsuti 1864. a. Moskva kindralsuperintendendiks. Samal aastal sündis Pala vallas luuletaja Anna Haava. 

Õpetaja Immanuel Vossi ajal (1877) sai Kodavere kirik uue altari ja maali “Aita mind, Issand!” Dresdeni kunstnik Wilhelm Carl Junker kujutas laintesse vajuvat Peetrust hoidmas kahe käega kinni Jeesusest. Krahv Manteuffel kinkis maali oma ema mälestuseks. 

Lisaks on kiriku seintel kaks varasemat altarimaali: „Kristuse kirgastamine“, mis on maalitud tõenäoliselt 18. sajandil ning „Kolgata“, mille maalis 1817. aastal Tartu kunstnik Bauerle.

1882. a. avati Pala mõisas tütarlaste kihelkonnakool. Aastal 1895/96 oli koguduse abiõpetajaks Heinrich Richard Hoffmann, kes läks misjonäriks Indiasse. 

1902. a. muretseti kirikusse kahe manuaali ja 18 registriga Saueri orel, mis on kasutusel tänaseni. Toonase õpetaja Paul Walteri poja Roberti võime leida prototüübina kirjanik Else Hueck-Dehio loomingust. 

Esimese maailmasõja ajal õhutas Vene propaganda sakslaste vastast vaenu ja levitas ulmelisi kuulujutte. Näiteks olevat õpetaja Mickwitzi karjapoiss käinud päevast päeva külapoes püssirohtu ostmas. Kirik olla mineeritud ja kõik käiguvahed püssirohuga täidetud, et terve eesti kogudus õhku lasta. Kuigi säärastel udujuttudel polnud vähimatki alust, olid suhted eestlaste ja sakslaste vahel rikutud veel pikaks ajaks. 

Kui 1918. aasta talvel kommunistid lähenesid, pakkis Mickwitz asjad ja läks. Kirik jäi terveks nii esimese kui teise ilmasõja ajal. Kellad kiriku tornis on valatud aastatel 1755 ja 1878. 

Nõukogude ajal teenisid Kodavere kogudust esmalt õpetaja Eerik Hiisjärv, seejärel Eduard Salumäe. Kodavere kiriku käärkambris on ristitud Eduardi poeg Tiit Salumäe, praegune EELK piiskop. 

Usulise tagakiusu aastail teenis kogudust õpetaja Arvo Eljari. 1979. a. varastasid kolm Tartu tudengit Kodavere kiriku kolm maali. Kuigi miilits sai maalid kätte juba järgmisel päeval, ei leitud nende ennistamiseks kaua aega vahendeid. Tagasi kirikusse jõudsid need 1990. aastatel, kui ametisse astus koguduse praegune õpetaja Raigo Ojamets. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.