Emadepäev ei ole kirikuaasta õndsuslooline püha, kuid emadus ja perekond on kristluses olulised väärtused. Nõukogude ajal, kui riiklikult tähistati vaid naistepäeva, peeti kogudustes emadepäeva ja mitmel pool kujunes see pühapäev kristliku kodu ja laste pühaks. Ka praegu lõpetavad paljud kogudused pühapäevakooli õppeaasta just emadepäeval.

Ülevaate emadepäeva ajaloost ja kommetest annab Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaasis Berta, mis asub veebiaadressil www.folklore.ee/Berta.

Emadepäev kuulub nende pühade hulka, mida on hakatud tähistama 20. sajandil. Päev on koguni nii uus, et on lausa teada, millal seda Eestis esimest korda tähistati, kes selle populaarsusele kaasa aitasid ja miks nad seda tegid. Päeva sõnumiks on, et lapsed ja abikaasad tänavad emasid ja vanaemasid laste kasvatamise eest. Esimest korda korraldas oma ema auks Udernas 1922. aasta suvel piduliku emadepäeva Helmi Mäelo, Eesti tuntumaid karskustegelasi. Eeskuju sai ta Viiburis nähtud pidustustelt. Emadepäeva korraldades mõtles ta oma lasterikkale emale, keda selle tõttu sugugi kõrgelt ei hinnatud: “Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi.”

Järgmise aasta maikuu kolmandal pühapäeval korraldas ta koos naiste karskusseltsi juhataja Helmi Põllu ja paljude sõsarseltside toetusel emadepäeva peaaegu 20 kohas. Sellest alates hakati koostama juhendeid päeva läbiviimiseks, näidiskõnesid ja pakkuma sobivat repertuaari esinemiseks. Emadepäev muutus tänu seltside ja koolide toetusele kiiresti populaarseks, seda toetasid ka kohalikud kirikud. Algatajad kontrollisid päeva tähistamist aga lausa ankeetküsitlusega.

1928. aastast hakati emadepäeva tähistama hoopis maikuu teisel pühapäeval, nagu see on tavaks ka Ameerikas, kust kogu tähtpäev alguse sai. 1935. aastast juhtis emadepäeva tähistamist juba Riiklik Propagandatalitus ning Rahvakultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu. Aktused ja üritused muutusid ametlikuks ja väga pidulikuks. Näiteks 1938. aastal võttis Eesti Vabariigi president emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikkaid emasid. Teiste seas ka 11 lapse ema Helmi Põllu, uue tähtpäeva juurutaja. Tollased ametlikud vastuvõtud Tallinnas olid suursündmuseks, sest vastuvõtule kutsutud emad said sel puhul tasuta pealinna sõita, neile korraldati pidulik lõuna ja kontsert teatris Estonia.

Alles 1936. aastal hakati propageerima emadele kingituste tegemist, sh metsalillede kinkimist, neile laulmist, spetsiaalsete karskusseltsi poolt kujundatud ja valmistatud emamärkide ostmist. Teatrites, raadios ja kinos hakati päeva tähistama vastava kavaga.

Emadepäeva tähistamine ja emadus olid Teise maailmasõja eel ja ajal paljudes Euroopa riikides eriliselt hinnatud. Rõhutati, et on tarvis rohkem lapsi, emadus tõsteti omaette väärtuseks. Sõja-aastatel emadepäeva sõnum teisenes, sest paljud emad vajasid kaotatud laste ja perekondade tõttu tröösti.

Nõukogude ajal emadepäeva riiklikult ei tähistatud ja nii sai sellest tõeline perepüha, kus kõik sõltus üksnes perekonnast. Ehk just seetõttu, et riik püüdis emadepäeva maha salata, muutuski see päev perekonna tähtpäevakalendris nii oluliseks. Paljudes peredes viidi maikuu teisel pühapäeval emale lilli ja täiskasvanud lapsed sõitsid vanemaid vaatama. 1920. aastate lõpu soovitus – kinkida emadele metsalilli – muutiski püha erinevaks neist tähtpäevadest, millal kingiti kalleid kultuurlilli. Muidugi polnud emadepäeva tähistamine juurdunud kõigis peredes, sest oli ju varem päeva tähistatud riiklikult ja peretraditsiooni hakkas see alles juurduma. Seetõttu asendus emadepäev tihti naistepäevaga, mis polnud otseselt seotud laste saamise ja emadusega ning võimaldas pidupäeva kõigile täiskasvanud naistele, kuid ka tütarlastele, sest naistepäev täitis omal kombel ka valentinipäeva ülesandeid. Erinevus oli selles, et lilli ja maiustusi kinkis ikkagi noormees tütarlapsele, mitte lemmik lemmikule või sõber sõbrale, nagu see on heaks tavaks sõbrapäeval.

1988. aastal tähistati Eestis emadepäeva üle pikkade aastate avalikult taas mai teisel pühapäeval. Sellest alates on see uuesti aina rohkem riiklik ja koolipüha. Koolides, lasteaedades, teatrites, maa- ja linnavalitsustes toimuvad ametlikud aktused ja kontserdid, kirikutes tähtpäevajumalateenistused. Päeva riiklik tähistamine on hakanud vähendama emadepäeva kui perepüha tähtsust, sellest on saanud emade ja naiste ametliku austamise päev.

Eesti Naisliit annab alates 1998. aastast välja aasta ema tiitlit. Koos tiitliga saab autasustatu metallikunstnik Tiiu Aru kujundatud medali. Tiitli võib saada Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks last. Aasta Ema peab pälvima tähelepanu ja tunnustust ka oma ametitöös. /…/

Mitmel pool on sel päeval hakatud surnuaial küünlaid süütamas käima. Sellisena on emadepäev asendamas muid pühasid, mil külastati vanemate haudu.

Vaata ka:

• Avo Kiir, Jutlus emadepäevaks: austa oma ema (Meie Kirik, 09.05.2020)