Sel nädalal alustatakse parvlaev Estonia hukkumispaigas vraki eeluurimisega, et koguda rohkem infot ja otsida vastuseid küsimustele, mis toimus sel traagilisel ööl, 28. septembril 1994. Selguse saavutamine praeguses pikka aega kestnud teadmatuses on vajalik, et leida lohutust.

Kuna reisiparvlaeva “Estonia” hukkumispaik pühitseti 28. novembril 1994 toimunud rahvusvahelisel oikumeenilisel mälestusjumalateenistusel tollase EELK peapiiskopi Jaan Kiiviti ja naabermaade kirikujuhtide poolt kõigi parvlaevaga koos hukkunud inimeste viimseks hauapaigaks, toimub vahetult enne uurimistööde algust reisiparvlaev “Estonia” vraki asupaigal merel mälestuspalvus, mille viivad ühiselt läbi Eesti, Soome, Rootsi ja Läti kirikute vaimulikud.

Palvuse, mis toimub reedel, 09. juulil parvlaeva „Estonia“ hukkumispaigas piirivalvelaeva „Kindral Kurvits“ pardal, viib läbi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Tiit Salumäe, Rootsist teenib palvusel piiskop emer Tuulikki Koivunen Bylund, Soomest piiskop emer Kaarlo Kalliala ja õp Eija Kalliala ja Lätist piiskop Einars Alpe. Üheskoos palutakse õnnistust ja kordaminekut uuringutele, rahu kadunute hingedele ja leppimist lähedastele ja kõigile teistele, keda tragöödia on sügavalt puudutanud. Piiskop Tiit Salumäe loeb palvusel ette ka EELK peapiiskop Urmas Viilma pöördumise seoses uuringute toimumisega hauarahuga kaitstud paigas.

EELK Konsistoorium, olles tutvunud 28. septembril 1994. aastal traagiliselt uppunud reisiparvlaeva “Estonia” merepõhjas lebava vraki juures kavandatavate uuringute plaani ja ulatusega, on tööde korraldamise eest vastutavale Ohutusjuurdluse Keskusele saadetud kirjas andnud omapoolse heakskiidu sukeldumisele ja teostatavatele uuringutele. Kirikuvalitsus avaldas kirjas lootust, et:

• lähtutakse Eesti, Soome ja Rootsi vahel 23. veebruaril 1995 reisiparvlaeva “Estonia” kohta sõlmitud kokkuleppest ja seal sõnastatud põhimõtetest, mille kohaselt on aluse hukkumispaik tunnistatud katastroofiohvrite viimseks puhkepaigaks, millele tuleb osutada kohast austust;

• kõiki vrakiga vahetult seotud töid korraldatakse nõnda, et võimalikult vähe häiritakse hukkunute hauarahu;

• kui uuringute käigus tekib vahetu kontakt merehauda maetute säilmete või isiklike esemetega, suhtutakse neisse austusega, ning kui uuringute käigus ei teki vahetut ohtu leidude kahjustamiseks või hävimiseks, jäetakse leitud säilmed ja esemed paigale;

• arvestatakse hukkunute lähedaste tunnetega, selgitades neile uuringute möödapääsmatut vajadust ja hoitakse lähedasi või nende esindajaid jooksvalt kursis uurimistööde käiguga.