15. pühapäev pärast nelipüha. Pühapäeva teema on: Tänulikkus. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja, praost Jaan Tammsalu.

„Kiida mu hing Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!“ (Ps 103:2).

Nii soovitab tark laulik. Paneb ohkama. Kui teiste inimeste heateod pidevalt ununevad ega märka nende eest pisutki tänada, kuidas siis suudaks Issanda heategusid meeles pidada ja mitte unustada neist ainsatki! Lootusetu! Kergem on pidada kõike head normaalseks, viriseda ja vinguda, puudusi otsida ja leida ja halba meeles pidada. Aga nii kaovad elult värvid ja maitsed. Halligav elu. Pigem vegeteerimine kui elu.

Keegi tark on öelnud, et seda, mille eest me pole olnud tänulikud, meil pole. Mis meil siis on? On seda, mida oleme meeles pidanud, meelde jätnud, seda pidevalt meenutades, sellest teistele rääkides. Kui palju on meie mälus head, kui palju halba? Milliseks oleme oma mälu muutnud?

Tarkusepäeva läheduses osundan üht teoloogi, keda Ain Kaalep on arvanud kõige targemaks eestlaseks. Ande oli sellele mehele antud ülirohkesti, aga ta tegi ka kohutavalt palju tööd. Uku Masing on öelnud: „Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.“

Meilgi on mõistlik selle elusama elu poole püüelda ja on kindel, et sellel teerajal liikudes taipame, et meil on lõpmata palju sellist, mille eest Jumalat – Loojat, lunastajat ja pühitsejat – tänada. Meie tänujõgi võiks hakata voolama nii Jumala kui inimeste poole ja kui taipame, et seni pole olnud tänujõge, vaid aeg-ajalt mõni tänunire, siis on põhjust paluda andestust Temalt, kes on hea ja kelle heldus kestab igavesti. Ja me võime uskuda, et läbi Tema andestuse ja armu võime ka meie muutuda elusamateks.

Üks soovitus ka: kui pole seda varem teinud, siis tasub ehk igal õhtul enne magamaminekut meenutada kõike head, mis mööduvas päevas on olnud, ja tänada Jumalat nii selle kui nende inimeste eest, kes on meie elurännaku elamisväärsemaks muutnud, ja Jumalat Tema lõputu helduse ja armu eest.

Palugem: Tänu Sulle, Sa hea ja helde, Sinu ääretu armu ja abi eest, Sinu loodud kauni maailma eest, kaasinimeste eest ja sellegi eest, et Sa pole meist loobunud, vaid kutsud meidki osa saama elusamast elust. Andesta meile, kui oleme meenutanud halba enam kui head ja nii selle oma mälusse kinnistanud ning hea ja ilusa unustanud või lausa märkamata jätnud. Tänu Sulle, Taevaisa, kõige armu abi eest, mida kogu eluaja olen saanud Sinu käest. Tänu Sulle, et sa andsid rõõmu kevadpäevades. Tänu valu eest, mis saatsid süngeis sügistormides. Tänu Sulle igal päeval iga elutunni eest. Tänu Sulle päiksest taeval kui ka pimedamast ööst. Tänu, Taevane Isa!