EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.

Tahtsin Teilt pärida nõu ühes küsimuses, mis mu mõtteid viimasel ajal paelunud on. Oletame, et ma elan kogu oma elu heade ja ka Teie kiriku poolt tunnustatud reeglite järgi – ei tapa, ei varasta, üritan alati oma ligimest armastada, ei riku abielu, olen aus ja üritan alati teisi inimesi abistada ning neisse hästi suhtuda. Mis minust siis peale surma Teie kiriku arusaamade järgi saab, kui ma teen seda kõike (ja muudki, mis tublilt jumalateenijalt nõutakse), ent ei usu Teie jumalat ning ei ole Teie kiriku hingekirjas? Kui Teil mulle ses küsimuses eriti helget tulevikku ennustada võimalik ei ole, siis tahaksin ka küsida, kas see pole mitte jumalast pisut väiklane, et ta ei lepi surmajärgsete privileegide pakkumisega inimesele, kes on elanud hea elu ja järginud üldiselt tema õpetust, vaid sel põhjusel, et too juhtumisi teda ei usu ja ei kummarda?

Ütlen kohe alguses, et seda, kes saab õndsaks ja kes mitte, mina ei tea. Jumal teab. Küll aga olen veendunud, et õndsakssaamine ei sõltu mitte niivõrd inimesest, kuivõrd Jumalast – ja see on hea, sest ma ei usu, et oleks olemas inimene, kes poleks mitte kordagi oma elus eksinud kas mõtte, sõna, teo või tegematajätmisega.

Kristlik usk ei ole käsuusund. Seega ei ole küsimus selles, kas inimene teeb “kõike, mis tublilt jumalateenijalt nõutakse”. Küsimus ei ole ka selles, kas inimene usub Jumala olemasolu või mitte. Kristlik usk on eeskätt suhe – armastussuhe Jumala ja inimese vahel ning inimeste vahel isekeskis.

On oluline seda mõista, kuna seeläbi muutub ehk ka esitatud küsimus kergemini vastatavaks. Kristliku arusaama järgi on Jumal Looja ja Isa, kes hoolib igast oma loodust ja armastab kõiki inimesi. Ta ei hooli mitte niivõrd sellest, et inimesed Tema käskude järgi elaksid, kuivõrd sellest, et inimesed Tema armastusele samaga vastaksid. Mõelgem vaid: meile on nii palju kingitud – tegelikult on kõik see, mis on elus tõeliselt väärtuslik ja vajalik, kingitus, teenimatu arm, nagu kristlased ütlevad.

Elu ise, maailm, kus elame, õhk, mida hingame, vesi, soojus, valgus, võime elu edasi anda, tunda ja armastada jne. See, mida Jumal ootab, on, et me võtaksime kõik meile kingitu tänu ja armastusega vastu, kusjuures tegemist ei ole mitte iseka nõudmisega, vaid igatsusega armastussuhte järele – sellesama igatsusega, mille Jumal on pannud meie igaühe südamesse.

Toome öeldu inimühiskonna või inimpere konteksti. Loomulikult on hea, kui inimesed elavad kehtestatud seaduste ja normide järgi (kui need seadused ja normid on head ja õiglased), kuid kui inimesed teevad seda ilma armastuseta, vaid kohusetundest, tasu lootuses või koguni vastumeelselt, siis kas tegemist on taolise olukorraga, mis meid südamest rõõmustab? Kui näiteks perekonnas on lapsed, kes täidavad küll kõiki oma vanemate käske, kuid ei ole valmis nendega südamest suhtlema, oma elu nendega jagama, vaid pigem ignoreerivad neid? Kas Teie lapsevanemana peaksite taolist olukorda aktsepteeritavaks? Kahtlen – ja küllap sama kehtib ka Jumala ja meie suhte puhul.

Kordan alguses öeldut: meie, inimesed, ei ole need, kes otsustavad kellegi õndsakssaamise või hukkaminemise üle – see on Jumala käes, ja me võime olla selle üle õnnelikud, kuna Jumal, kellesse me kristlastena usume, on Armastus. Järelikult teeb Tema oma otsuseid üksnes armastusest lähtudes.

Meie asi on aga iseenda käest küsida: kas me tõepoolest tahame elada – pealegi igavesti – ilma selle kogu elu ja olemise aluseks oleva armastussuhteta?

Enn Auksmann
15.07.2004

1