„Protestantluse keskne printsiip on õpetus õigeksmõistust üksnes armust; see tähendab, et üksikisik ega ühiskond ei saa ei oma kõlbeliste tegudega, oma sakramentaalse väekusega, oma pühadusega või õpetusega pretendeerida jumalikule tingimatusele,” kirjutab usuteaduse instituudi professor Jaan Lahe usupuhastuspühale mõeldes.

Ajakirjas Kirik ja Teoloogia ilmunud artiklis (29.10.2021) meenutab teadlane 31. oktoobrit 1517. aastal, mil Luther avaldas oma teesid patukaristuse kustutuskirjade (indulgentside) kohta. Luterlikku reformatsiooni võib hinnata väga erinevalt, ütleb Jaan Lahe. “Selles võib näha ühte järjekordset katset kirikut uuendada, nagu neid läbi kirikuajaloo ikka ja jälle on sündinud, ent seda võib mõista ka ainukordse ja ainulaadse sündmusena, mille tulemusena sündis täiesti uus radikaalne kristlusekäsitlus ja sellel põhinev kultuur. Lutheri radikaalsus seisneb eeskätt selles, et vähe on olnud teolooge, kes on sõnastanud sellise selgusega, nagu tema seda tegi, et kristlikul kuulutusel on kese ja selleks on evangeelium – sõnum lunastusest Kristuses.”

Lutheri radikaalsus Jaan Lahe sõnul seisneb selleski, et ta seab kogu kiriku õpetuse sõltuvusse evangeeliumist. “Õige kristlik õpetus on vaid see, mis evangeeliumi esile toob, mis seda ei varja ega pisenda. Evangeeliumist kui kristliku kuulutuse keskmest tuleneb, et evangeelium ei ole vaid päästesõnum, vaid on ka kriitiline printsiip, millest lähtudes ei kohku Luther tagasi koguni kriitilistest arvamusavaldustest üksikute piiblitekstide ja koguni piibliraamatute aadressil.”

Luterlikust reformatsioonist tuletatud protestantlik printsiip ka täna tõukejõuks kiriku vaimsele uuenemisele, leiab Jaan Lahe.

Lisaks:

Jaan Lahe “Kristlikust õpetusest ja kiriku seisukohtadest usupuhastuspüha eelõhtul”, Kirik ja Teoloogia 29.10.2021