Kõikide pühakute päev ehk pühakutepäev. Päeva teema on „Pühade osadus“. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Eve Kruus.

1. novembril peetakse kõikide pühakute päeva ehk pühakutepäeva (ld k „Festum omnimum sanctorum“). Sõna „püha“ ei viita ainult surnutele, vaid igaüks, kes on Kristuse oma, on püha ja väärib eeskujuks võtmist ning mäletamist (Hb 13:7). Kõigi pühakute suurpühal mälestab kirik kõiki pühakuid. Kuna pühakuid on palju-palju rohkem kui aastas päevi, on väga raske pöörata kõigile neile väärilist tähelepanu. Sellepärast on kirik sisse seadnud püha, millega peetakse kõiki neid meeles ja palutakse nende erilist eestkostet. Pühakute austamine on väga vana kristlik komme, nii sama vana kui pühakute auks korraldatavad pidustused 31. oktoobri õhtupoolikul. Seda õhtut kutsutakse halloween’iks. Selle sõna esimene pool – „hallow“ – tähendab ‘pühad, õnnistatud’ – ja pühakud ongi pühad ja õnnistatud. Sõna teise poole – „een“ – tähendus on ‘õhtu’. Seega tähendab sõna „halloween“ õhtut, mis eelneb kõigi pühakute päevale.

Pühakutepäevale järgneb 2. novembril sellega sisuliselt seotud kõikide usus lahkunute (surnute) mälestuspäev ehk hingedepäev (ld k „Commemoratio omnium fidelium defunctorum“). Sel päeval mälestatakse ja meenutatakse kõiki, kes Kristuses on surnud. Liturgiline värv on pühakutepäeval punane või valge ning hingedepäeval valge või must.

Pühakutepäeva peeti idakirikus juba neljandal sajandil ning algselt tehti seda märtrite mälestamiseks. Aja jooksul sai sellest mitte ainult märtrite, vaid kõigi pühakute mälestamise päev. 7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. 8. sajandil levis pühakutepäeva pidamise tava Iirimaa ja Inglismaa kaudu Mandri-Euroopasse ning hakkas kiiresti levima. Pühakutepäeva pühitseti algselt 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile.

Pühakud on inimesed, kes siis, kui nad veel maa peal elasid, olid pealtnäha täpselt sama tavalised kui meie. Neid muutis eriliseks suur armastus Jumala vastu, mille nad muutsid nähtavaks oma elude, oma tegevuse kaudu. Jumal oli see, kellele järgnemise nad seadsid oma elus esikohale. Igaühel neist oli oma, Jumala poolt kätte näidatud tee, mida järgides nad aitasid nii oma kaaslastel kui ka kaasaegsetel Jumalale lähemale jõuda ja Teda rohkem armastada. See tee ei olnud nende jaoks alati kerge. Vahel tähendas see maistest hüvedest loobumist, sageli kannatusi ja märtrisurma. Kuid mitte kõik pühakud pole surnud märtrisurma.

Katoliku kiriku õpetus selgitab, et pühakud on need, kes on praegu taevas, Jumala juures. Nad on Jumalale nii lähedal, et nad saavad ka meid aidata ja hoida. Selleks on paljud ametid, kirikud, maad ja vajadused usaldatud pühakute erilisele eestkostele. Näiteks kaupmeeste kaitsepühakuteks on püha Franciscus Assisist ja püha Nikolaus, püha Antonius aitab meil kadunud asjad taas üles leida, püha Blasius kaitseb meid kurguhaiguste eest.Iga pühaku puhul on kirik kindlaks määranud päeva, millal me eriti nende pühakute eestkostet palume. Pangu kõigi pühakute päev meid oma elu üle mõtlema. Kuidas avaldavad meie elu ja teenimine mõju meie kaasinimestele, kaaskristlastele, järgmisele põlvkonnale?

Palugem: Kõigeväeline Jumal, me mõtleme täna Sinu ees nendele inimestele, kes on olnud Sinule nii lähedal, et on olnud Sinu abistavateks ja õnnistavateks käteks paljudele teistele. Tänu nende eest, kes oma elu ja teenimisega on andnud tunnistust Sinu igapäevase ligioleku kohta. Lase neil nüüd puhata rahus ülestõusmise päevani. Kasvata, Issand, meie usku. Aita meid meeles pidada, et meiegi võime olla ja ilmselt olemegi paljude teiste jaoks eeskujuks nende usuteel. Aita olla heaks eeskujuks ja abiks neile, kes alles otsivad teed Sinu poole. Aamen.