„Kui mõtlen Õpetaja Eenokile, siis tuleb silme ette järgmine pilt. Emajõe ääres üsna kalda peal, juured jupiti vees, sirgub suur puu. Vanust tal jagub, ent tema suurus ei seisne kõrguses. Ühel jalutuskäigul õhtuvidevikus jään jahmunult tema ette seisma: on tunne, et puu hoiab sind, haarab oma võimsast tüvest hargneva üüratu võraga turvalisse ja kõikemõistvasse isasülle,“ kirjutab Kätlin Liimets ajalehes Eesti Kirik.