Kas on lootust maailmas, mis on vajumas vaimupimedusse? Ma ei tea, kuid ehk algab tajumoonutuse surnud ringist väljumine oma mina salgamisest (Mt 16:24)? Ehk on lootust alandlikus loobumises, mis väljendub apostel Pauluses sõnades: „Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem.“ (Gl 6:3–5)