Jutlus peab inimesele andma midagi, mitte käskima meid teha, mitte manitsema ja noomima. Ta ei pea olema “ajakohane”, vaid inspireeritud kõnelus, nagu ta oli tuhandeid aastaid tagasi prohvetitel. Sest ainult see annab meile midagi, annab kindluse ja kõrvaldab tõkked, mis teelt eksinut ei lase tagasi. Me saame end muuta ainult siis, kui andmise kaudu avardatakse meie piirid. Ainult nõnda võime üldse muutuda.