Oktoobris usupuhastuspühal preestriks ordineeritud Katri Aaslav-Tepandit teab laiem üldsus rohkem kui näitlejat ja lavastajat ja teatrikooli õppejõudu, kuid viimasel neljal aastal on tema põhitegevus olnud olla Põhja-Eesti regionaalhaigla hingehoidja. Intervjuus Eesti Päevalehele rääkis Tepandi sellest suurest muutusest oma elus.

Ehkki teater ning hingehoiutöö haiglas on kas ise maailma, kinnitas vaimulik, et tegemist ei olnud siiski dramaatilise kannapöördega. Suurim erinevus on, et teater põhineb fiktsiooni läbimängimisel, kuid hingehoidja töötab päevast päeva keset päriselu, kirjutas leht.

„Jah, teater pole haigla või kirik. Teatris toimuv on fiktsioon, kus rollides mängitakse läbi ja lahti inimelu piirolukordi. Suurim vahe mu praeguse elukutsega on see, et ma puutun oma hingehoiutöös haiglas kokku inimestega nende elu piirolukordades, kriisis ja leinas, olen koos nendega vastamisi elu põhiküsimustega. Hingehoidjana kõnnin kaasa kõigi nende inimeste teekonna, kellega ma suhtlen, olgu need siis patsiendid, nende lähedased või haigla personal,” ütles Tepandi.

Viimased lavastused „Teatriromanss” ja „President 1939” kasvasid välja arhiividokumentidest, kirjavahetustest ja mälestustest. Tagantjärele tundub vaimulikule, et need tööd mõnes mõttes valmistasid ette teatrist lahkumist. Eemaldumine teatrikunstist ise oli küpsenud juba pikemalt ja lõpliku otsuse lahkumiseks langetas ta kolmeaastase emapuhkuse ajal pärast 2008. sündinud poja sündi. Abikaasa Tõnu ja teised lähedased asusid seda kohe toetama. Takistuseks ei saanud ka see, et oli juba oktoobrikuu ning õppetöö usuteaduse instituudis juba alanud – ta kutsuti vestlusele.

Vaimulik nõustub, et usu ja kiriku juurde tulek inimese enda mõtetest ega otsustusest, kuigi oma minateadvuse seisukohalt võiks ju seda arvata. Oma osaks loeb ta seda, et järgis Pühakirja soovitust kasutada oma aega targa südamega, kuid sealses kirjakohas on ka öeldud: „Mitte teie ei vali mind, vaid mina teid.”

Haiglapastori ehk kaplanina on Katri Aaslav-Tepandi kogudus Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendid, nende lähedased kui ka haigla kollektiiv. Ka teatriga on side jätkunud, sest endine lavastaja õpetab usuteaduse instituudi magistrantidele teatri ja kiriku ajalugu.

Ajaleheloos räägitakse lähemalt ka hingehoidja igapäevatööst, milleks on surijate saatmine ja leinajate lohutamine. „Suremine on raske teekond ja üksi on seda raske läbi käia,” tõdes Aaslav-Tepandi, kes maise elu lõpus olijail aitab ränkade haiguste puhul hingeliselt ja emotsionaalselt toime tulla, kannatust kanda ning elus kogetut mõtestada.

„Näen oma ülesannet elus ja haiglas selles, et aidata inimestel leppida eluga, leppida iseendaga, oma kaasteelistega ja jumalaga. Ning anda jaksu ja hingerahu, et elu pärisasju kanda, leida jõudu toimetulekuks,“ ütles Katri-Aaslav-Tepandi.

Loe lisa: Taavi Minnik “Katri Aaslav-Tepandi: surijate saatmine on minu igapäev”, Eesti Päevaleht 20.11.2020

1