Koguduse lugu: Põlva kogudus

Ajalooline foto Põlva kirikust

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Põlva koguduse lugu.

Kui Läti Henrik Liivimaal ristis, võis ta sattuda ka Põlva aladele. Siin võis olla üks muinasaegse Valgatabalve keskustest. Ei ole küll teada, millist rolli mängisid samal ajal teised selle piirkonna keskused, näiteks Rosma linnus. 

1226. aastal ehitas Tartu piiskop linnuse Kirumpääle. Praegu on sealt Võru linn kiviga visata. 4 km teisel pool on Väimela, kus juba 1316. aastal on mainitud Põlva abikirikut. Katolikuaegse Põlva maid on jagatud nii Otepää, Võnnu, Räpina kui Urvaste kihelkondadele, hiljem ka Kanepi kihelkonnale. Võimalik, et just Põlvast on eraldatud Rõuge ja Vastseliina kihelkonnad ning 1784. aastal rajati Põlva kihelkonna servale Võru linn koos Võru kogudusega, mida esialgu teenisidki Põlva õpetajad. 

Nii on Põlva üks Kagu-Eesti vanemaid kogudusi. Põlva Maarja kirikut on ka Kirumpää kirikuks nimetatud. Arvatakse, et Põlva kiriku asukohta on juba muinasajal pühaks paigaks peetud. Ning et kiriku ehitasid bernhardiini mungad? Püha Bernhard armastanud lihtsust, tagasihoidlikkust ja orge. Just seetõttu olevat ka Põlva kirik püstitatud Orajõe orgu. Tõenäoliselt 13. sajandi esimesel poolel ta sinna kerkis. Katolikuaegsest 3-löövilisest kirikust on tänaseni alles vaid pikihoone läänesein ja viilutorn. Mis sai aga ülejäänust? 

Poola-Rootsi sõjas põlesid maha nii kirik kui kõik muud hooned. Nimepidi on teada kaks viimast katoliku preestrit: Paul Warboch ja Johannes Pampowsky. Viimane teenis ka Vastseliina ja Aluliina kogudusi. 

Aastal 1626 sai Põlva kogudus esimese luterlasest hingekarjase. Lisaks Põlvale teenis Christer Henrici ka Vastseliina ja Rõuge kogudusi. Ent juba järgmisel aastal asus Põlvat teenima Bernhard Schlorff, kelle hoole all olid ka Võnnu ja Räpina kogudused. 1639. aastal alustati varemetes Põlva kiriku juures ehitustöid. Selleks oli põletatud 14 000 tellist, aga keegi Jochim Wörs müüs need omavoliliselt maha ning kiriku ehitus lükkus kümneks aastaks edasi. 1650. aastal riputati üles tornikell, Stockholmist ostetud. Kella ühel küljel oli kuningas Gustav Adolfi ja teisel küljel kuninganna Christina kujutis. Altarimaal kujutas püha õhtusöömaaega ning kantsli tahvlitel olid apostlite pildid. 

Järgmine õpetaja Wittich pidi juba 1657. aastal vene sõjaväe eest põgenema. Ka kirik sai jälle kannatada ning hävitati Kirumpää kants ja Väimela abikirik. Pakku läinud õpetaja ei tulnudki tagasi, vaid teenis edaspidi Kirbla kogudust Läänemaal. 

Pärast Rootsi-Vene sõda tuli Põlvasse õpetaja Andreas Lundius. Ei käinud temagi käsi kergelt. Lundiusel oli tüli Rõuge õpetaja, praost Hardungiga. Aga õpetajahärra peab ju oma suuvärki talitsema. Seda sai Lundius teada, kui teda karistati praosti ja ülemfiskaali solvamise eest. Tema tunnustuseks tuleb siiski öelda, et ta üritas purustatud Väimela abikirikut jälle üles ehitada. Kahjuks ei ole teada, kui palju see tal õnnestus. 

Pärast Lundiust teenis Põlva kogudust Matthias Ladau – jälle üks õpetaja, kes pidi vene sõjaväe eest ära põgenema, seekord siis aastal 1701. Ladau oli hiljem ametis Hageri koguduses, kus tema peale kaevati, sest ta kõneles kantslis lõunaeesti murret. No mis teha nende Põlva meestega! 

Järgmise õpetaja Lechanderi võtsid venelased 1704. aastal vangi, aga vabastasid hiljem lunaraha eest. Põlvasse ta tagasi ei tulnud, teenis Halliste ja Puhja kogudusi, vangistati taas ja suri lõpuks katku. Temast järgmise õpetaja Heinrich Meurchi puhul pole isegi kindel, kas ta üldse jõudiski ametisse astuda, enne kui põgenes Rootsi.

Imekombel on Jumal oma riigi töö ikka edasi viinud ja järjepanu on leidunud neid vapraid, kes on julgenud panna käe adra külge ja tulla Põlva kogudust teenima.

Johannes Bartholomäus Treublut oli Lätimaalt pärit pastori poeg, kes teenis Põlva kogudust 65 aastat järjest. Kusjuures enne seda jõudis ta viis aastat olla ametis ka Martna koguduses Läänemaal. Ja enne seda oli ta Põhjasõja ajal väiksemat sorti rootsi ohvitser. Ta oli 92 aastat vana, kui Põlva pastoraadis hinge heitis. Kogudust juhtis ta ohvitseri kombel käsu ja keeluga, kuid oli väga energiline ja ettevõtlik mees, kes viis sisse palju uuendusi. Ta on ka karistada saanud, kuid oma tegu kahetsenud ja edasi teeninud. 

Kui kirikus pärast Põhjasõda remonti tehti, kinkis 1726. aastal kullatud tornikuke ja muna Veiso Peeter Väimelast. Kukk on tänaseni oma kohal. Õpetaja Treublut pidi üle elama pastoraadi põlemise koos arhiivi hävimisega, kuid teenis ikka julgelt edasi. 1773. a. pühitses ta praeguse Põlva surnuaia. Tema ajast pärinevad kaks altari lühtrit ja hõbedane karikas, mille kinkisid kirikule talupidajad Puuri Jüri ja Puuri Aade. Paraku vennastekogudus oli Treublutile otse vastumeelt. Ta pidas seda ebausuks ja teesklemiseks. Sellegi poolest ärkasid elavale usule inimesed ka Põlva kihelkonnas, eriti selle lõunaosas, Väimela ja Võru vallas.

Kui sõjad on Põlvast õpetajaid viinud, siis köstreid on nad toonud. Rootslane Jürgen Matthisson langes Põhjasõja ajal venelaste kätte vangi. Pärast sõda jäi ta Põlvasse ning järgmiseks 200 aastaks oli köstri küsimus lahendatud. Kuus põlve Matthissone teenis Põlva kogudust köstri ja koolmeistrina.

Aastatel 1781 – 1819 oli Põlva õpetajaks Gustav Adolf Oldekop, Kanepi õpetaja von Rothi õemees. Oldekop oli luuletaja. Kahjuks hakkas ta pärast abikaasa surma lapsehoidjaga kokku elama ning pidi seetõttu ametist loobuma. Ta tegi hiljem Tartus tõlketöid ja suri vaesuses.

Järgmised 113 aastat anti Põlvas kirikuõpetaja ametit isalt pojale. 1820. aastal alustas Johann Georg Schwartz vanem, talle järgnes Johann Georg Schwartz noorem ning 1933. aastal läks emerituuri Johann Christoph Schwartz

1822. aasta suvel sai Põlva rahvas perekonnanimed. Õpetaja Schwartz jättis igaühele vabaduse valida ise endale nimi. 

Kui kogudus kasvas, jäi kirik kitsaks. Esiotsa mõeldi ehitada päris uus kirik. Juba 1819. aastal asuti annetusi koguma, aga raha väärtuse vähenedes tuli teha kasinamaid plaane ning piirduti juurdeehitusega vanale kirikule. Nimelt ehitati kooriruumi kohale avar ristlööv. Remonditi ka kiriku vana osa. Suur kirik pühitseti 8. jaanuaril 1845. 

Altarimaali valmistas 1845. aastal Tartu kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell. Tema pintsli alt pärinevad ka Tartu Jaani, Saarde, Ruhja ja Vastseliina altarimaalid. Põlva maalil astub hauast välja Kristus, käes valitsusõuna kujutav klaaskera. Mõlemal pool Kristust on ingel ning Issanda jalge all maha langenud hauakivi lömastamas madu. Taamal paremal paistab Jeruusalemm ja põgenevad valvurid, vasakul lähenevad kolm lõhnarohtudega naist. 

13 registriga oreli ehitas 1883. aastal Tartu meister Müllverstädt. Vana, 1648. aastal valatud kell läks lõhki ja selle asemele valati Bochumis 1868. aastal uus, mis praegugi 36,5 m kõrgusest tornist Põlva rahvast kirikusse kutsub. 

1918. aasta detsembris põgenes õpetaja Schwartz Põlvast, kuid kommunistid said ta ikkagi kätte. Napilt pääses Schwartz mahalaskmisest Tartu krediidikassa keldris ning võis veel 15 aastat oma ametis jätkata ning siis tööjärje senisele abiõpetajale August Kivisikule üle anda. Paraku pidi ka Kivisikk, nagu Põlva õpetajatega ikka juhtub, vene sõjaväe eest põgenema. 1944. aastal läks ta Saksamaale ning teenis hiljem eesti kogudusi Kanadas. 

1945 – 1982. aastani teenis Põlva kogudust Jüri Kimmel. Ta oli kirjanik Oskar Lutsu tädipoeg. Nooruses teenis Tartu Ülikooli kogudust, kuid nõukogude võim tõmbas sellele kriipsu peale. Põlvas polnud tal muud peavarju, kui kiriku käärkamber, kus elada. Kitsastele oludele vaatamata kostis tema hääl kaugele. Kui keelati ära kiriklike talituste pidamine kodus, teatas Kimmel kogudusele, et täitevkomitee korraldusel tuleb kõik lapsed tuua ristimisele kirikusse! Kimmeli kuulsus oli isegi nii suur, et kui Põlva ja Võru vahele kauplust ehitati ja plaan oli panna poe nimeks Lemmik, tuli mõte ruttu maha laita, sest Põlva poolt lugedes oleks see olnud „Kimmel“. Niisugust rõõmu ei saanud ju ateistlik võim ometi rahvale lubada! 1963. aastal algatas Jüri Kimmel kuldleeri tähistamise traditsiooni. Kimmel suri 1982. aastal kiriku käärkambris pühapäeva hommikul enne jumalateenistuse algust. 

Ka järgmine õpetaja Georg Lillemäe pälvis Eesti iseseisvumise ja usulise elavnemise ajal hulgaliselt rahva poolehoidu. Tema eestvõttel ehitati Põlva kirikusse 1992. aastal külgrõdud ja taastati Kähri õigeusu kiriku varemed Põlva abikirikuks, pühitseti Rosma surnuaed. Paraku seal, kus Jumala Vaim vägevasti oma tööd teeb, on ka hingevaenlane varmas seda rikkuma. Nii on mõnigi mees pidanud oma ameti pooleli jätma. Aga kogudus võitleb ikka edasi ja ikka leidub ka neid uljaspäid, kes ei karda tulla, et Põlva rahvast Jumala Sõnaga teenida. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.