Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tartu Peetri koguduse lugu.

Väidetavalt just Eesti esimene üldlaulupidu andis otsustava tõuke eesti linnakoguduse asutamiseks Tartus. 1869. aasta sügisel kirjutatigi alla vastav kokkulepe, millega loodi uus kogudus Tartu Maarja kihelkonnakoguduse linnas elavatest liikmetest. Jaanuaris nimetati uus kogudus apostel Peetruse järgi Tartu Peetri koguduseks. 

Uus kogudus pidas oma jumalateenistusi esialgu Jaani kirikus. Liiga soise pinnase tõttu ei juletud Peetri kirikut kesklinna ehitada. Selle asemel ehitati uus kirik platsile, mille kõrval oli peetud ka esimene üldlaulupidu. Esindusliku telliskivihoone pseudogooti stiilis projekteeris tuntud Peterburi arhitekt Viktor Schröter. Avara saali ja kahekordsete rõdudega pühakoda on istekohtade arvult siiani kõige suurem kirik Tartus. Raha kiriku ehituseks koguti annetustest. 

Pühapäeval, 16. septembril, uue kalendri järgi 28. septembril 1884. aastal, kui Tartus peeti Liivimaa juubelisinodit ja vaimulikud olid kõikjalt kokku tulnud, pühitseti sisse Peetri kirik. Pühitsemistalituse pidas Liivimaa kindralsuperintendent Heinrich Girgensohn, teda assisteerisid Peterburi superintendent Cornelius Laaland ja Võru praost Eduard Hasselblatt. Rahvast oli murdu. 

Kui pidulik sündmus lõppes, toodi kirikusse ristimisele paarinädalane poisslaps. See talitus jäeti Friedrich Wilhelm Ederbergi kui kõige noorema ametivenna hooleks.

Järgmisel päeval, kui õpetaja Rudolf Kallas pidas uues pühakojas piiblitundi, jäi hiigelsuur kirik rahvamurrule kitsaks. Paljud pidid jääma ukse taha. Selline oli Eesti rahva ärkamise aeg. 

Peetri kiriku ehitust juhatas Gustav Beermann. Sama mees ehitas ka Tallinna Kaarli kirikut. Tallinna Kaarliga seob Tartu Peetrit veel altarimaali autor, kelleks on Johann Köler. 

1903. aastal ehitati lõpuni Peetri kiriku torn, õieti 10 torni: 4 nurgatorni, 1 idaviilu torn, 56,5 meetrit kõrge peatorn ning seda ümbritsevad 4 ilutornikest. Peatornile paigaldati hiljem ajanäitaja ning Wilhelm Müllverstedt ehitas kirikusse 23 registriga oreli. See kõik on ka täna kenasti alles. 

Tartu Peetri koguduse esimeseks õpetajaks sai Pühajärve möldri pojana sündinud Wilhelm Eisenschmidt. Õieti kutsuti küll Jakob Hurta, aga Hurt loobus ja soovitas enda asemel oma sõpra, kes siis ka valituks osutus. 

Suur ettevõtmine oli oma kooli rajamine. Tartu Peetri koolis anti eestikeelset haridust. 1906. aastal polnud see sugugi enesest mõista. 

Juba ammu enne seda asutas koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidt leeriõpetuse ettevalmistuskooli. Unistustes oli muidugi eesti õppekeelega algkool. Kui pastoraat sai valmis, kutsus Eisenschmidt enda juurde koguduse kõige vaesemad lapsed. Ta palus üliõpilasi ja teisi häid inimesi neid ilma palgata õpetada. Kui Tartusse asutati eestikeelne külakoolmeistrite seminar, võeti Eisenschmidti leeriõpetuse eelkool seminari harjutuskooliks. Vene riigi nõudel aga seminar ja harjutuskool suleti. Liivimaa rüütelkonna abiga õnnestus Eisenschmidti koolil jätkata, ent kohalik koolivalitsus keelas ka selle ja nõudis kooli, kus õppekeeleks oleks vene keel. 

Kui Peetri koguduse eestseisjaks sai dr Heinrich Koppel, hilisem ülikooli rektor, võeti kooli asutamise küsimus uuesti käsile. Eesti õppekeelega Peetri kool avati 1906. aasta septembris. Koolimaja kiriku taga sai valmis 1910. 

Sõjaaja sündmused ei läinud mööda ka Peetri kirikust. Välise kahju eest on seda koda küll hoitud, aga seda tugevamini oli tunda sisemist raputust. Kui  1918. aasta lõpul sai kommunistid võimu Tartus enda kätte, keelasid nad surma ähvardusel ära kõik jumalateenistused. Sellele vaatamata palusid koguduste esindajad luba pidada vana-aasta õhtu jumalateenistust. Täitevkomitee suhtus palvesse ülbelt ja veelkordsete ähvardustega, kuid lubas siis kavalal keelel, et jumalateenistus tuleb, aga ühe teise õpetajaga. 

Kui Peetri kirik aasta viimasel päeval rahvast tungil täis sai, avanes koguduse liikmetele kohutav vaatepilt. Kirik oli ehitud punalippudega. Altari ümber ja kantsli all seisid sõdurid, mütsid peas ja püssid tääkide õlal. Orelilt kostis Internatsionaal ja kantslisse marssis seltsimees Artur Vallner, kes enesekindlalt teatas, et keiser on maha lastud ja Jumal ametist tagandatud ja kõik, mis siit kõnetoolilt seni räägitud, on vale, ja evangeelium on vale… Kui kaks nädalat hiljem Kuperjanov Tartu vabastas ja kommunistid siit jalga lasksid, pühitseti Peetri kirik uuesti. Pühitsemistalitus peeti 19. jaanuaril 1919. 

Juba enne Eesti Vabariigi sündi oli Peetri kogudus nii suureks kasvanud, et see tuli jagada kaheks pihtkonnaks. Kummalgi oli oma õpetaja ja oma pastoraat. Teises maailmasõjas hävisid mõlemad pastoraadid, kuid kirik jäi, tänu Jumalale alles. Koolimaja võeti koguduselt ära ja ehitati ümber tööstushooneks. 

1948. aastal hakkas Peetri kirikut kasutama ka oma kirikust ilma jäänud Maarja kogudus. Nii kestis see 1997. aastani. Vormiliselt liideti Maarja kogudus Peetri külge, kuid sisuliselt tegutsesid mõlemad kogudused eraldi. Ka Pauluse kogudus pidas enne 1966. aastat oma leeripühi Peetri kirikus, sest oma palvesaal jäi neil toona kitsaks. 1990. aastate alguses kasutas Peetri kirikut ka Tartu Soome kogudus. 

Remontidel on meeldejääv koht iga koguduse loos, kellel on ülal pidada suur kirikuhoone. Nii on ka Tartu Peetri kogudus läbi aegade oma pühakoja eest hoolt kandnud. Lisaks koguduse liikmetele endile on mõnelgi korral abikäe ulatanud sõbrad lähemalt ja kaugemalt, samuti Tartu linn. Ent üks mees on suutnud siiski rohkem ära teha kui paljud teised üheskoos. 

Nimelt istus 2010. aasta jõuluõhtul kirikuliste hulgas Tartu ettevõtja Tiit Veeber ja silmitses Peetri kiriku lage. Asjatundlik pilk leidis üles murekohad. Kaalunud oma võimalusi, asus ta otsustavalt tegutsema. See otsus ei sündinud tühjale kohale. Kunagi aastate eest, koolipoisina, sügaval nõukogude ajal oli ta sisse visanud katoliku kiriku akna. See lugu jäi poisi hinge kriipima, kuni temast kasvas suur ja ettevõtlik mees ning ta kirikule keskküttsüsteemi sisse pani. Tiit Veeberi vanemad ja vanavanemad olid aga ristitud, leeritatud ja laulatatud Tartu Peetri kirikus. Nii tundis ta nüüd kohustust anda just siin oma panus. Ja ühest mehest piisas, et tornikiivrid ja terve kirik võis saada uue vaskplekk-katte. Ühtlasi restaureeriti kiriku aknad, uksed ja välisfassaad ja soojustati kiriku laepealne. Tiit Veeber mitte ainult, et rahastas kogu ettevõtmist, vaid oli ka ise päevast päeva kiriku katusel ja täitis töödejuhataja ülesannet. Kuni ta raske haiguse läbi siit ajast igavikku kutsuti.  

Õpetaja Ants Toominga ametiajal on Peetri kirikus tehtud palju niisugust, mis rõõmustab silma nii kirikus sees kui selle ümber. Kuid veelgi olulisem võib olla Peetri kooli taasasutamine. Direktor Tarvo Siilabergi juhtimisel on seegi julge ettevõtmine hästi korda läinud ning Tartu Luterlik Peetri Kool on leidnud kindla koha Tartu haridusmaastikul.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1