Misjonitöö uurijad: vaimulikud suudavad oma tegevust üha paremini mõtestada

Seekordses vestlussaates “Taevas tuleb appi!” arutleti misjoniteemal ja seda uurimustöö võtmes. Saates osalesid äsja lõputöö kaitsnud Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja Tartu Pauluse koguduse noortetöö juht Robert Bunder ja tema juhendaja, teoloogiadoktor ja Tartu Ülikooli praktilise Usuteaduse lektor ning ühtlasi EELK vaimulik Kaido Soom; neid küsitles Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola. Salvestus toimus Tartus asuvas keskuses Pastoraat.

Misjonitöö, maailma päästev hea sõnumi jagamine on Kaido Soomi sõnul üldse kiriku tegevuse alus, milleta kiriku eksistents kaotaks mõtte. Soom haaras kinni EELK kantsleri, Kambja koguduse õpetaja  Andrus Mõttuse väljaöeldud mõttest kirikulehes, et kirik peab keskenduma inimesele, mitte kinnisvarale. Soom leidis, et see mõttekäik on väga misjonaalne. Kui kogudus kasvab, siis on kiriku sõnum järelikult selline, mis puudutab.

Robert Bunder põhjendas oma bakalaureusetöö “Misjonitöö Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus 2004. ja 2018. aasta koguduste sõnaliste aruannete põhjal” teemavalikut sellega, et tal oli misjoniteema vastu isiklik huvi ja ta soovis, et tööl oleks ka praktiline väärtus. Töö eesmärk oli välja selgitada, kuidas kogudustes misjonitööd tehakse ning millised on 200-2018 aastatel toimunud muutused. Allikatena kasutas Bunder koguduste sõnalisi aruandeid konsistooriumile. Töö käigus koguti andmed kokku ja jaotati kategooriasse. Misjonitööd vaadeldi risti kujul ehk horisontaalse ja vertikaalse misjonina. Horisontaalne misjon on koguduste holistiline, diakooniline tegevus – inimeste sotsiaalsetele vajadustele vastamine. Vertikaalne misjon on Sõna kuulutamisel baseeruv tegevus.

Tööst ilmnes, et misjonitöö suund on läbi aastate püsinud samasugune – ülekaalus on vertikaalne misjon. Sõnaliste aruannete põhjal selgus koguduste erinev arusaam, millist tegevust misjoni alla paigutatakse. Samas on misjonitöö vormid mitmekesistunud.

Umbes 20 kogudust mõistis ka pühapäevast jumalateenistust misjonina. 26 kogudust aga leidsid, et nemad misjonitööga ei tegele. Samas toimuvad kirikus laste, ja noortetöö, tegutsevad koorid. Bunder ütles, et põhjalikum uurimine töövaldkondade kaupa oleks tulevikus kindlasti vajalik.

Horisontaalse misjonitöö puhul osati väga selgelt välja tuua diakoonilisi tegevusi, hoolekandetööd ja hingehoidu, mis annab märku, et vaimuliku seas on selginenud arusaam misjonist ja tegevusi korraldatakse sellest sihist lähtuvalt. Sõnalistes aruannetes oli nii edulugusid kui ka karmilt ausaid ülevaateid.

Juhendaja Kaido Soom ütles, et töö tegemine oli tema jaoks tore ja inspireeriv protsess. Üllatav oli vaimulike hea ettekujutus misjonitöö olemusest. Siinkohal tõi ta esile Eesti Kirikute Nõukogu head tööd projektiga “Teeliste kirikud”, mis on aidanud paljusid inimesi kirikutele lähemale tuua. Samuti on tema sõnul tunda, et vaimulikud lähtuvad iga viie aasta järel korduva uuringu “Elust, usust ja usuelust” tulemustest, rakendades neid oma igapäevatöös. Kaido Soom tõi lisaks esile ka Tartu Ülikoolis peagi valmiva Ago Lilleoru doktoritöö koguduste kasvust, kus uuritakse, millised kogudused Eestis vastupidiselt üldisele suundumisele kasvavad ja miks. See on vajalik teadmine kogu kirikule.

Kaido Soom lisas, et palju on juttu olnud eestikeelse algupärase misjoniõpiku vajalikkusest, kuid selle jaoks pole seni leitud vahendeid. Misjoniõpiku puhul on väga oluline lähtuda just siinsest kultuurikontekstist ja kirjutada oma õpik, mitte seda tõlkida, sest Eesti ja Euroopa sekulaarsus on tema sõnul täiesti erinevad. Robert Bunderile, kes jätkab ka magistriõppes, soovitab ta omalt poolt lõputöö raames jätkata sama teema uurimist kvalitatiivselt, mis avaks misjoniteemat veelgi paremini. Bunder ütles, et loodab juba selle aasta teises pooles jõuda diakoniordinatsioonini ja asuda tööle Kambja koguduse diakonina.