Vahel kostub väiteid, nagu pärineks üleolev suhtumine loodusesse piibellikust arusaamast, et inimesel loodu kroonina on õigus täita maa, alistada see enesele ja valitseda „kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, mis maa peal liiguvad!“ – nagu seisab 1Mo 1:28. Piibellikus mõttes on see aga otseselt seotud aukartusega elu ees, avab oma täna postimees.ee-s ja ERRi portaalis ilmunud arvamusartiklites teema eri tahke peapiiskop emeeritus Andres Põder.

Postimehe arvamusartiklis selgitab ta, et „alistamine“ ja „valitsemine“ piibellikus mõttes on otseselt seotud jumaliku, looduspärase õiguse ja korraga, tänulikkuse ja vastutustundega, armastusega Jumala ja tema loodu vastu, või nagu on sõnastanud Albert Schveitser – „aukartusega elu ees“.

„Ristiusu eripära on selles, et see teeb vahet Loojal ja loodul, jättes viimase inimliku teaduse ja vastutuse valdkonda ning austades seda osana Looja austamisest,“ lausub peapiiskop emeeritus. Ta lisab, et inimkeskne käsitlus looduse alistamisest ja valitsemisest pääses maksvusele ikkagi alles teadus- ja tööstusrevolutsiooni käigus viimastel sajanditel. „Omandades tehnilised võimalused tootmise ja kasumi suurendamiseks, suudeti suurendada küll paljude heaolu, kuid muudeti turg kõikeõgivaks moolokiks, kelle kurku kaob mitte ainult kogu kättesaadav ressurss, vaid ka meie südametunnistus.“

Andres Põder viitab ka hiljuti loetud intervjuule ühe metsamehega, kus too nõustus, et looduse kaitsmise parim argument on aukartus elu ees, ent lisas: „ – aga see on usu küsimus.“ Vaimuliku sõnum on, et Looja eksisteerib siiski meie tahtest või usust sõltumata. „Mõistagi on Isikul, kelle tõttu või kelle osaks me oleme, meie saatusele suurem mõju kui mistahes looduskatastroofil. Temaga me peame arvestama.“

Andres Põder meenutab artiklis ka oma noorusaastaid, mil roheline liikumine oli keeltel ja meeltes, ent tööstusettevõtted ikka omasoodu loodust reostasid. Vaimuliku noorusesse jäi seegi aeg, kui 1962. aastal ilmus USA-s ja 1968. aastal Eestis Rahel Carsoni raamat “Hääletu kevad”. Kuigi teadlaste hoiatavaid hääli oli kostunud varemgi ning tegeldi ka looduskaitsega, sai just sellest raamatust maailma jaoks kanaarilind kaevanduses. Eestiski osales loodussõprade kokkutulekutel Vana-Vigalas (1965) ja Toilas (1966) sadu, kui mitte tuhandeid huvilisi. Loodusuurijate seltsi usaldusmehena sai ta tollaseid sündmusi ja meelemuutusi ise kaasa elada.

Toonased liikumised tekitasid tulevases kirikujuhis tunde, et muutus on tõepoolest võimalik. Põhjusena toob Põder välja, et muutuse loomiseks on vaja ühtaegu nii teadlikkust kui vaimustust – nii faktipõhiseid argumente kui ka vaimset, kaasa arvatud vaimulikku motivatsiooni ja äratust. „Vaevalt piisab üksnes apokalüptilistest tulevikustsenaariumitest, millega meid aeg-ajalt hirmutatakse,“ nendib Põder. „Tõeline roherevolutsioon haarab meid kõiki.“

Vaimulikuna näeb Andres Põder loodusehoidu läbi kristliku maailmavaate ja usub: „Vaid armastus on olemust muutev eksistentsiaalne suhe – ka keskkonnaga. Vaid armastus aitab!“

Loe lähemalt:

Andres Põder “Looduse lootusest”, postimees.ee, 19.09.2020

Andres Põder: vaikiva looduse appihüüd, err.ee, 19.09.2020

1