Veiko Vihuri vs Toomas Jürgenstein: andke rahvale aus võimalus sõna sekka öelda!

„Kui aastaid tagasi uurisin kirikuõpetajana kohalikust koolist, kas ka sel aastal soovitakse lastele jõuluüritust kirikus, anti mulle edasi kellegi resoluutne seisukoht: «Meil on usuvabadus ja lapsi ei tohi kirikusse tuua.» Soh, mõtlesin mina, meil on vabadus ja seetõttu ei tohi?“ kirjutas tänases Postimehes teoloog ja EELK vaimulik Veiko Vihuri.

Foto: Veiko Vihuri Facebooki leht

„Veiko Vihuri: aus demokraatia austab rahvahääletusi“ (Postimees, 08.10.2020) on vastus religiooni- ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgensteini artiklile “Toomas Jürgenstein: abielureferendumi usulised dilemmad” (Postimees, 02.10.2020).

Toomas Jürgenstein võttis kirjutises esmalt vaatluse alla usuliselt pinnalt tekkiva abielu mõistmise, kristliku abielu, mis algab laulatusega. „Selline abielu mõistmine on ilus traditsioon, samas pole Eestis riigikirikut ning sellest lähtudes tuleks riigi ja kiriku abielu mõistmist lahus vaadata,“ leidis ta. Ta avaldas arvamust, et referendume ei tohiks korraldada vähemuste õiguste kohta: „Ka religioossed inimesed on Eestis vähemus ja kindlasti ei meeldiks mulle, kui referendumiga otsustataks mõnd usukogukonna küsimust või piirataks usklike õigusi. Kuldne reegel «Käitu nõnda nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid» annab siin juhise.“ Veel tuletas Jürgenstein meelde, et viimase paarikümne aasta jooksul on muutunud inimeste hoiakud nii kooseluseaduse kui ka sooneutraalse abielu suhtes.

Veiko Vihuri tegi oma artiklis esmalt kriitikat meedia suunal, kus tema hinnangul saavad sageli sõna teoloogid, kes esindavad kristluse peavoolu suhtes dissidentlikku hoiakut ja heitis õhku küsimuse, kas selle kaudu tahetakse aidata kaasa teisitimõtlejate «võimestamisele» konservatiivsetes usuringkondades. Ta kritiseeris Toomas Jürgensteini lähenemist: „Ühesõnaga, Jürgensteini arvates ei tohiks kiriku arusaam abielust mõjutada seadusandlust, pigemini tuleks kirikul oma sajanditevanused seisukohad uue teoloogilise lähenemise valguses ümber mõtestada.“ Situatsiooni illustreerimiseks meenutas vaimulik järgmist seika: „Kui aastaid tagasi uurisin kirikuõpetajana kohalikust koolist, kas ka sel aastal soovitakse lastele jõuluüritust kirikus, anti mulle edasi kellegi resoluutne seisukoht: «Meil on usuvabadus ja lapsi ei tohi kirikusse tuua.» Soh, mõtlesin mina, meil on vabadus ja seetõttu ei tohi?“

Seda mõttevaldust üldistades leidis Vihuri, et liiga sageli peavad kristlased kuulma, et kuna meil on ilmalik riik, siis usklike arvamus ei loe ja sellega ei tohi arvestada. Ta viitas, et sarnane mõtteviis valitses ka nõukogude ajal, mil uue ühiskonnakorra ehitamise tuhinas üritati side minevikuga, sealhulgas religiooniga, katki raiuda.

Toomas Jürgenstein läheb Veiko Vihuri arvates aga veelgi kaugemale: ta toob välja, et Jürgensteini mõttekäiku arvestades ei tohiks abielu defineerida mitte ainult traditsioonilist arusaama omavad kristlased, vaid ka ühiskonna enamus, mis küsitluste kohaselt näeb abielu mehe ja naise liiduna.

Jürgenstein leidis oma arvamusartiklis, et referendumeid ei tohiks korraldada vähemuste õiguste kohta. Vihuri vastas, et miskipärast Iirimaal see 2015. aastal referendumit korraldades takistuseks ei olnud. Tulemuseks oli see, et samasoolistele anti õigus abielluda.

Toomas Jürgenstein leidis, et abielu küsimust ei ole õige põhiseaduslikult lukku panna, sest aastakümnete pärast võivad inimeste hoiakud muutunud olla. Veiko Vihuri soovitas seepeale liberaalsel leeril ollagi aus oma soovis muuta abielu n-ö sooneutraalseks ja avada see samasoolistele paaridele, kuid mitte teha seda rahvahääletuse vastu seistes.

„Paraku ei saa rajada demokraatlikku ja õiglast ühiskonda enamuse tasalülitamisele ja maha surumisele. See ei ole aus poliitika,“ leidis Vihuri. „Demokraatias ei saa öelda inimestele, et teie arvamuse küsimine on lubamatu, sest see võib riivata mõnd vähemust. Abielu ei ole vähemuse küsimus, see puudutab kõiki ning sellega ei võeta kelleltki mingeid õigusi ära.“

Vaimulik meenutas, et praegune lõhe poliitikas ja ka ühiskonnas on tingitud suuresti kooseluseaduse läbisurumisest parlamendi vähemuse poolt 2014. aastal ja lisas, et abielule põhiseadusliku kaitse andmise püüd on vastus sellele rünnakule.

Ta tegi ettepaneku: „Andkem nüüd rahva enamusele aus võimalus oma sõna sekka öelda. Ja kui ükskord peaksid ühiskonna seisukohad muutuma, siis peab olema võimalik seda taas väljendada.“