Eesti lipu 136. aastapäeva puhul peetud kõnes, varahommikusel lipuheiskamisel Pika Hermani jalamil, rääkis peapiiskop Urmas Viilma kõrgele heisatud lipu tähendusest rahvale, kes ei saa kurja tõve kartuses kokku tulla.

“Sinimustvalge ei lehvi ju ainult hoonetel ja tornitippudes – me heiskame omale armsa lipu alati ka oma südames. Nõnda ka täna – Eesti lipu päeval!”, ütles Viilma.

Peapiiskop rääkis sellest, kuidas inimeste südames oli Eesti trikoloor heisatud ka sellistel aegadel, kui sinimustvalget nähtavalt lehvitada ei tohtinud. “Eestlaste südamest ei suutnud meie lippu maha kiskuda keegi,” sõnas Viilma.

Kirikupea viitas oma kõnes ka rahutustele Ameerikas, kus ühiskond on seni paljude jaoks jagunenud kaheks – mustaks ja valgeks Ameerikaks. “Iga ühiskond, kus üksteisele mistahes põhjusel püsivalt vastandutakse, muutub lõpuks must-valgeks. Sellist ühiskonda hakkab armastuse asemel valitsema hirm. Seda hirmu näeme täna valitsemas paljude Ameerika linnade tänavatel. Ameerika, Eesti liitlasena, vajab täna meie eestpalveid,” lausus Viilma murelikult.

Positiivse näitena kõneles peapiiskop Viilma Eesti ühiskonnast, kus võrdne ja vääriline koht on igal ühiskonna liikmel alates sellest, kui 1918. aastal võeti vastu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“.  “Eesti ei tohi mitte kunagi saada must-valgeks, vaid peab jääma alatiseks sinimustvalgeks – ühiskonnaks, kus äärmuseid ja pooluseid tasakaalustab rahu, üksmeel ning ligimesearmastus,” sõnas Viilma enne Pika Hermanni torni heisatud lipu õnnistamist.

• Lipupäeva kõne tekst (PDF failina)