Annely Neame püüab elada, nagu Jumal juhatab

Annely töökoosolekul Zoomis (kuvatõmmis)

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja kirikukantselei projektijuht Annely Neame on kogenud korduvalt, et inimene võib teha mis tahes otsuseid, kuid Jumal juhatab lõpuks ikka õigele rajale. Aja jooksul on ta õppinud seda üha enam kuulama ja usaldama.

Igapäevaselt kiriku heaks tööd tehes on Annely Neame palju mõelnud sellele, kuidas inimesed usku mõtestavad ja miks peetakse kirikut millekski kaugeks, kuhu on asja alles siis, kui elus läheb halvasti või patukoorem ei lase rahulikult elada. Vaimulik räägib Õhtulehele, et tema enda teekond Jumalani on olnud teistsugune.

Täna on Annely ringiga jõudnud tagasi paika, kust kunagi kirikutööd alustas – 33 aasta eest hakkas Tallinna Jaani kirikus tegutsema noortega, täna on koguduse abiõpetaja. Kirik on alati olnud lihtsalt osa tema elust, nendib vaimulik ise. Lapsena läks ta jumalateenistustele vanaema käekõrval, ja tegi neid käike rongisõiduga Tamsalust Tallinna ja tagasi kaasa hea meelega. Naine ütleb, et kiriku erilised ja pühad talitused on ühtlasi ka loomulikud ning kogudus on võrreldav perekonnaga, kus on head ja hoolivad suhted.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist asus naine haridust omandama EELK Usuteaduse Instituuti, kuid seal sai aru, et pole selle kooli jaoks küps. „Siis ma ei tahtnud saada kirikuõpetajaks, tahtsin teha noortetööd. Ma ei sobinud kooli seltskonda, olin liiga noor, et arutleda ambitsioonidega vanemate meestega akadeemiliste maailmaasjade üle,“ selgitas ta ajakirjas.

Fotomälestus juubeli tähistamisest (erakogu)

Koguduse noortetöö eestvedajana avanes Annelyl võimalus minna kaheks nädalaks külastama Taizé kloostri vennaskonda. Seal nägi ta, kuidas Lõuna-Prantsumaa külas on kogudus täiesti normaalne osa kogukonna elust. Endalegi ootamatult leidis Annely end juba aasta pärast samast paigast vabatahtlikuna tegutsemas. Siis tekkis tunne, et ei soovigi enam ära minna. Ta oligi võtnud üheotsapileti.

Annely räägib, kuidas Taizésse kogunenud lahtise meelega rõõmsad noored suutsid üheskoos teha paljusid asju, mida kunagi varem poleks ettegi kujutanud. Muidu ennast kinniseks pidanud neiu avanes. Siis ühel päeval küsis kohalik vaimulik, õde Diane temalt, kas ta on Jumalasse armunud. See hetk oli elumuutev. „Ma mõistsin, et mul pole kaotada midagi, küll aga kogeda midagi väga suurt,“ mäletab ta seda silmapilku.

Pärast seda algas vaimse virgumise kõrval ka kasvamine inimesena ja lõid õide anded, millest senini aimugi polnud. „Minust sai suure köögi kokk, kelle ülesandeks oli igal päeval valmistada süüa tuhandetele inimestele,“ räägib ta. Kloostrist äramineku asemel soovis Annely hoopis nunnaks saada ja Taizésse jäädagi. See oli tõsine otsus. Ta tegi nunnateekonnal läbi kaheaastase kohustusliku postulantuuri, mida vaimulik ise võrdleb suhtes tutvumise ja kohtingutel käimise ajaga. Selle katseaja jooksul võib tüdrukuid ka ära saata või nad võivad ise ära minna.

Tagasilöök tuli ootamatult. Annely sõnul oli kõige keerulisem, kui ta mitmeaastase kodust eemalolemise järel käis Eestis venna pulmas. Sealt tagasi Prantsusmaale saabudes hakkas ta tajuma koduigatsust. Ent elu läks edasi ja ta sisenes ka noviitsiperioodi. Ühe proovina tuli läbida kuuajane vaimulike harjutuste teekond ehk retriit.

Annely kirjeldab, kuidas ta viimasel ööl ärkas üles nagu elektrilöögi peale pärast unenägu, kus Jeesus küsis Peetruselt kala, aga Peetrus vastas, et vaatamata öö läbi tehtud tööle kala pole. Piiblis soovitab Jeesus minna mujale, sügava koha peale. Ka Annely tundis selgelt, et see pole siiski tema tee ja ta peab Eestisse naasma. Juba paari päeva pärast jõudis ta tagasi koju.

Esialgu asus naine elama Viljandisse, armus ja lõi pere ning käis abikaasaga kirikutööd tegemas ka Iirimaal ja Ameerikas. Vahepeal viis elu naise kirikust ka eemale, tunnistab ta, kuid siis meenus taas, et võrgud on vees ja nende täitmiseks on tarvis tööd teha.

Nii läkski Annely uuesti teoloogiat õppima ja omandama omal ajal pooleli jäänud usuteaduse instituudis lisaks bakalaureusekraadile ka magistri- ning doktorikraadi. Viimaseni on veel veidi minna. «Minu eesmärk ei olnud saada vaimulikuks, mina läksin otsima vastuseid oma küsimustele ja õppima mõistma inimesi,» tunnistab naine. Ometi läbis ta eelmisel aastal preestriordinatsiooni.

Õpetaja Annely Neame Tallinna tomkirikus (Foto: Regina Hansen)

Annely ütleb, et tema südamesoov on tuua Kirik inimestele lähemale, ületada sisemised tõkked ja takistused, mis paljusid inimesi neile kuuluvast rahust ja vabanemisest lahutavad. Hästi on siis, kui võrgud on kalu ehk kirikud inimesi ja rõõmu täis. See teekond on talle määratud, see töö tuleb teha ja vastutus kanda. „Kloostris oleks elu palju lihtsam olnud,“ naerab Annely.

Loe lisa:

Silja Paavle “Nunnaks saama pidanud Annely: nägin ühel ööl märgilist unenägu ja mõtlesin ümber”, Õhtuleht 25.05.2021

Lisa kommentaar