Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust 22 km ja 33 000 sammu läbi vihma ja tuule Saku Toomase kirikusse ning järgmisel päeval 27,5 km Saku Toomase kirikust Hageri kirikusse, kus säras juba sinitaevas. Jaakobitee avaetapil läbiti kokku 55 kilomeetrit. Pikkamööda, igas kuus paari päeva kaupa liiguvad palverändurid tänavusel pühal aastal Läti piirini, et Eesti jaakobitee enne külma tulekut täispikkuses läbida.  

„Kõik läks väga hästi! Eestlastelt pikki kirju ju oodata ei ole, kuid meie lahkuminek oli rõõmus ja öeldi rõõmsalt kohtumiseni järgmisel etapil,“ hindab palverännutee esimese verstaposti läbimise järel Epp Sokk, Eesti jaakobitee palverännaku üks korraldajaid. Ebakindlust oli tema sõnul veidi vaid korraldamise ajal, mil nii väga tahtnuks kõiki kaasa kutsuda, kuid piirangute tõttu ei tihanud. Ent avaetapiks kohale saabunud rändurid ise olid rõõmsameelsed, kõik pidasid vapralt vastu. Ka saateauto oli suureks toeks – polnud muret, et keegi jääb hätta või läheb kaduma. „Kogudused võtsid südamlikult vastu, ääretult külalislahked,“ lisab Sokk. Suve edenedes haigus loodetavasti enam nii palju ei sega ja julgeid rändureid lisandub veelgi.

Palverännaku kaasa teinud peapiiskop Urmas Viilma tänab oma Facebooki lehel ka korraldajat, kelleks on Eesti Jaakobitee Sõprade Selts – nende hooleks oli palverännutee kaardile märkimine ja sündmuse korraldamine, mis kirikupea hinnangul ka väga hästi õnnestus.

Palverännule asumiseks võib olla mitmeid põhjusi. On neid, kes lähevad lihtsalt uudishimust; on neid, kes tahavad avastada uusi ja huvitavaid kultuurimälestisi; neid, kes lähevad sinna eelkõige toredate teekaaslaste pärast või kes otsivad vastuseid küsimustele enda sees. Oma eesmärkides ambitsioonikamad rändurid soovivad parandada oma suhteid maailma ja teiste inimestega, õppides avatud meeltega ringi vaatama, märkama ja usaldama end ümbritsevat. Kõrgeim tasand, kuhu palverännaku toel jõuda, on sügavam suhe Loojaga.

Palveränd ei ole lihtsalt loodusmatk, ütleb 10-aastase palverännakute korraldamise kogemusega Epp Sokk. „Kui matkaja jaoks on loodusesse minek pigem ellujäämiskursus, kus tuleb loodusega silmitsi seistes hakkama saada, siis palverännaku juurde kuulub kindlasti abi palumine, mis arendab oskust abi vastu võtta.“ Enamasti oma jõule lootev inimene on rännuteel haavatav ning täielikus sõltuvuses võõrustaja lahkusest, ilmast ja paljust muust ettearvamatust, mida teekonnal on talle pakkuda. Ta peab oma teekonnal õppima lootma Jumala peale.

„Igapäevaelus on meie meel hõivatud, hea võimalus sellest virrvarrist välja astuda. Palverännak aitab sellest välja tulla, see on eriline kogemus,“ kinnitab Epp Sokk. Tema sõnul asub iga päev maailmas palverännuteele 300 000 inimest, mis juba ise näitab selle erilise kogemuse sügavat tähendust ja olulisust inimese jaoks.

Kirikusse kuulumine pole kindlasti palverännakule mineku eelduseks, kinnitab Epp Sokk, kelle kogemuse kohaselt on rändajate seas alati lisaks erinevate kristlike konfessioonide inimestele ka teisi vaimseid otsijaid, ja nii ka seekordsel rännakul. Epp Sokk ütleb, et mõned inimesed eelistavad kirikutesse sisseastumise asemel istuda õues puu all – see on inimese vaba valik, kuidas ta peab õigeks oma teekonda sisustada või millist tähendust sellele anda. Peapiiskop Viilma jagas Soku sõnul rännukaaslastele ka praktilist õpetust, kuidas teekonda palvega ühendada: selleks on väga hea ühendada sammude rütmiga Jeesuspalvet on väga hea sammude rütmiga ühendada, see aitab meeli liigsest puhastada ja keskenduda.

Mis füüsilisse vormi puutub, siis peab Epp Soku kogemust mööda paarikümnekilomeetrise teekonna vastu iga inimene, kellele igapäevatoimetused raskusi ei valmista. Kilomeetrid jaotuvad pika päeva peale ja tihti on peatusi ja puhkepause. Siiski on ta tänulik saateauto juhile, kes vabatahtlikuna rändajate järel sõites teekonda turvas – keegi ei eksinud, keegi ei jäänud hätta ja kõigil oli südamerahu. Korraldaja peab väga oluliseks, et selline kindlus oleks teele asujatel edaspidigi olemas.

Eesti jaakobitee on osa üle-euroopalisest jaakobiteevõrgustikust. Selle (maapealne) lõppsiht on Santiago de Compostela katedraal, mille all krüptis puhkavad keskaegse palveränduri, apostel Jaakobuse säilmed. Tänavu on eriline aasta: jaakobipäev 25. juulil langeb pühapäevasele päevale ja sel pühal aastal avatakse Püha Uks, millest siseneja saab palvetades kõik oma patud andeks. Tänavuse eriolukorra tingimustes kestab paavsti korraldusel püha aasta aga koguni kaks aastat.