Enn Auksmann: küsimus on ikkagi selles, kas mõistame piiskopiametit inimliku või jumaliku korraldusena

Õpetaja Enn Auksmann (Foto: erakogu/veebiajakiri Meie Kirik)

Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haameri mõtetele piiskoppide ja piiskopkondade teemal saatis vastuse Los Angelese koguduse õpetaja Enn Auskmann, kes tuletas meelde, et piiskopiamet, nagu ka vaimulikuamet ei ole olla teiste vaimulike kantseldaja, vaid Issanda seadmisel ristirahva karjane; piiskopi-, nagu ka presbüteri- ja diakoniamet rajanevad Issanda enda ja Tema apostlite seadmisel.

“Tosinkond aastat tagasi, võib-olla rohkemgi, kui tegin plaane võimalikuks doktoriõppeks, pakkusin Usuteaduse Instituudis uurimisteemana välja piiskopiameti mõiste ja kujunemise varajases kirikus, eeskätt apostellike isade ajal. Positiivset vastukaja mu mõte ei leidnud, kuna kõrge komisjoni poolt leiti, et taoliste ajast ja arust teemade asemel tuleks tegeleda millegi aktuaalsemaga.

Jätkuvad vaidlused piiskoppide (ja piiskopkondade) üle kinnitavad mulle, et olin toona siiski üsna õigel teel: teema on jätkuvalt liigagi aktuaalne, ja seda eriti nii minu tollasest kui praegusest vaatevinklist.

Nimelt olen seisukohal, et valdava arutelu lähtepunkt on põhimõtteliselt vildakas, kuna piiskoppe (ja piiskopkondi) nähakse eeskätt bürokraatia, administreerimise ja vaimulike vaheliste võimuvahekordade kontekstis. Liiatigi püütakse piiskopiametit enamasti hinnata ja kujundada puhtalt või eeskätt utilitaarselt, küsides (inimlikku ja/või organisatoorset vajadust või kasu silmas pidades), kas ja milleks meil on piiskoppe ja piiskopkondi tarvis.

Tegelikult ei ole küsimus mitte selles, kas ja milleks meie vajame piiskoppe (või üleüldse vaimulikuametit), vaid kas ja milleks Issand neid vajab.

Mõlemale küsimusele leiame vastuse Pühakirjast: piiskopi- ehk ülevaatajaamet (Uues Testamendis kasutatud kreekakeelne sõna ἐπίσκοπος tähendab “ülevaataja”) rajaneb Issanda enda ja Tema apostlite selgel seadmisel ning selle keskseks ülesandeks on armastada ja hoida Issanda karja. Piiskop ei ole eeskätt teiste vaimulike kantseldaja (ega valitseja), vaid jumalarahva karjane, kelle abilised on presbüterid (Uues Testamendis kasutatud sõna πρεσβύτερος tähendab “[koguduse-] vanem”, sellest on tulnud eesti keelde ka sõna “preester”) ja diakonid (διάκονος tähendab “sulane”, “teenija”).

Augsburgi usutunnistuse järgi tähendab piiskoppide meelevald evangeeliumiga kooskõlas olevat Jumala Sõna kuulutamist, pattude andeksandmist, sakramentide jagamist, õpetuse üle otsustamist, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmist ja jumalakartmatute inimeste õigele teele juhtimist. Seda meelevalda tuleb teostada Jumala Sõnale toetudes ning teadlikuna oma vastutusest Issanda ees, sest “seeläbi ei jagata mitte materiaalseid asju ja hüvesid, vaid igavikulisi, nagu igavene õigus, Püha Vaim ja igavene elu”.

Seega ei ole piiskopi esmane ülesanne olla suurema või väiksema „struktuuriüksuse“ juht, vaid ta on vaimulik, hingekarjane, kusjuures mitte ainult teistele vaimulikele, nagu tihtipeale kiputakse arvama, vaid kogu kirikurahvale.

Seoses aruteludega piiskopiameti üle jõutakse alatihti ka nn kolmeastmelise ordinatsiooni juurde, mida on kritiseeritud kui ebaevangeelset, ebavajalikku, kellegi kopeerimist, eksimust väljakujunenud ajaloolise (ja rahvusliku) traditsiooni ja kirikukorralduse vastu, lühidalt öeldes viga.

Juhin siinkohal tähelepanu, et kui tegemist on kellegi “kopeerimisega”, siis nimelt nendesamade apostlite ja vana kiriku kopeerimisega. Diakoni-, presbüteri- ja piiskopiamet on osa Issanda enda poolt kirikule kingitud armuandide ja ametite rikkusest, ning selle tunnistamine veaks tähendaks, et nii apostlid kui viimselt Issand ise, kes Püha Vaimu läbi armuande jagab, oleks eksinud.

Küsimus on ikkagi selles, kuidas me vaimulikuametit mõistame: kas inimliku või jumaliku korraldusena. Kui viimasena, siis peame järgima Pühakirja ja võtma eeskuju sellest, kuidas seda mõisteti ning rakendati eeskätt vanas kirikus. Ning peame õppima tegema vahet Issanda enda rajatud ametil ja taolistel ametitel, mis on tõepoolest seatud sisse inimlikke organisatoorseid vajadusi silmas pidades. Viimaste üheks näiteks on praostiamet, mille kohta Pühakiri ei ütle midagi ning mille eelistamine Uues Testamendis selgelt ettenähtud piiskopiametile ei ole kuidagi õigustatud. See ei tähenda, nagu tuleks praostiamet kaotada – aga kui ollakse mingil põhjusel sunnitud nende kahe vahel valima, tuleks kuulekusest Issandale ja Pühakirjale hoida alal piiskopiamet.

Igal juhul on selge, et seni, kuni kiriku ees seisvaid ülesandeid ja probleeme püütakse täita ja lahendada ükskõik kui vagadest inimlikest soovidest ja kavatsustest lähtudes, ei ole niikuinii mitte millestki kasu, vähemalt jäävalt mitte.

Seepärast: mis oleks, kui unustaks lõpuks ometi omaenesetarkuse ja püüaks kord jälle võtta Pühakirja nii, nagu see on kirjas, ilma saatanliku keerutamiseta “Ons Jumal tõesti ütelnud”…?

Ja kui on vaja juhatust ühe või teise piiblikoha (või näiteks vaimulikuameti) tõlgendamisel, siis ei otsiks abi mitte viimase paari aastasaja targutustest, vaid vanakiriklikest dokumentidest, mis ei ole oma aktuaalsusest kübetki kaotanud.”

Lisaks:

Eenok Haamer: kas vajame kirikusse juurde ülemaid või isalikke hingehoidjaid?, e-Kirik 01.06.2021

Lisa kommentaar