„Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees“ (Ef 4:5-6), kirjutab Efesose kirja meile tundmatu autor, osundades nende sõnadega ilmselt mingit algkristlikku usutunnistust. „Aga ma ei palu üksnes nende pärast, vaid ka nende pärast, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks“ (Jh 17:20-21), palub Jeesus oma ülempreesterlikus palves. Need ja sarnased kirjakohad on meile kõigile hästi tuntud, kuid ehk oleks kasulik ka nende üle pisut mõtiskleda.

Kui Apostlite tegude raamatus öeldakse Jeruusalemma koguduse liikmete kohta: „Ja usklike kogul oli üks meel ja üks hing“ (Ap 4:32), siis on see ideaali kirjeldus, mis on mõnel hetkel ja mõnes paigas tavalisest rohkem teoks saanud, kuid mis enamasti on jäänud vaid ideaaliks. Tänaste teadmiste põhjal kiriku ajaloost võime öelda kindlalt, et algusest peale on valitsenud kirikus tohutu usuliste seisukohtade ja teoloogiliste arusaamade paljusus ning et selle pinnalt on sündinud paju pingeid ja konflikte. Kirikuloolane Manfred Clauss ütleb oma raamatus „Uus Jumal vanale maailmale. Varase kristluse ajalugu“ (vt arvustust Kristlased, ketserid, paganad ja teised ehk võitlus õige ristiusu pärast | K&T (kjt.ee)), et kui Jeesus ütles enda kohta „Mina olen Tõde“ (Jh 14:6), muutus see sõna erinevate kristlike rühituste suus väiteks „Vaid meil on õigus. Kõik teised eksivad“ ning sellest sai alguse loendamatute ketserdamiste ajalugu, mis ulatub tänapäeva. Küsimus tõest on kristluses ja teoloogias vaieldamatult oluline, kuid küsida võib, kas keegi peale Kristuse enda võib öelda „Mina olen Tõde“. Õpetuslikud arutelud on olulised, sest aitavad meil oma usus paremini selgusele jõuda, kuid käesolevate ridade autor on nõus Claussiga, kui ta nimetab kristlaste vastastikuseid ketserdamisi ristiusu ajaloo kõige traagilisemaks peatükiks.

Küsimus kiriku ühtsusest on olnud oluline kõigil aegadel – eriti aga neil aegadel, kui erinevate usuliste vaadete ja teoloogiliste arusaamade vahel on pinged suureks kasvanud. Nii on see ka praegu, mil meil Eestis, aga tegelikult kogu läänemaailmas toimub debatt abielu mõistmise, homoseksuaalsusesse suhtumise ning ka Pühakirja õige tõlgendamise üle. On mõistetav, et erinevad arusaamad neis küsimustes tekitavad pingeid, kuid see ei ole põhjuseks, et me ei võiks erinevate arusaamade ja tõekspidamiste taga näha kiriku ühtsust, mis ei põhine ühistel teoloogilistel arusaamadel üksikküsimustes, vaid kogemusel, mida väljendab Efesose kirja autor artikli alguses tsiteeritud salmides – kogemusel, et kirik on üks Kristuses ka siis, kui tema liikmete seisukohad on erinevad. See ongi apostlikus usutunnistuses tunnistatud „üks püha kristlik kirik“ – kirik, mille ühtsus tuleneb Kristusest ja pühadus Jumala ligiolekust, mitte aga tema liikmete ühtsetest arusaamadest.

Loomulikult ei saa olukorda suhtuda ka nii, et usuliste ja õpetuslike seisukohtade erinevused ei tähenda midagi kiriku vaimuliku ühtsuse kõrval, mis põhineb Kristusel. Erinevad seisukohad on reaalsus, kuid meil tuleks õppida nendega elama, nende olemasoluga arvestama ja loobuma katsetest neid tasa lülitada. Mingil juhul ei tohiks seda aga teha väliste jõumeetoditega, nagu seda kiriku ajaloos ikka ja jälle tehtud on. Tänapäevases teoloogilises diskussioonis on oluline mõiste „Ühtsus paljususes“. See on võimalik, kui kirikus suudetakse teha vahet olulisemate ja vähem oluliste asjade vahel, kui suudetakse tunnistada, et kõik usulised ja teoloogilised väited pole kristluse keskse sõnumi ehk evangeeliumi seisukohalt sama kaaluga ja kui omatakse head tahet, mis lubab ühtse kirikuna edasi minna ka vaatamata erimeelsustele.

Käesolevate ridade autori meelest on see ainuõige ja ainuvõimalik tee ka meie kirikule. Seda teed saab käia aga vaid siis, kui me teadvustame endale, et evangeelium, millesse me usume ja mida me kuulutame, on suurem kui meie ja meie teoloogilised arusaamad ning oleme valmis üksteise erinevaid arusaamu kuulama, nende üle diskuteerima ja suhtuma üksteisesse vaatamata erinevatele arusaamadele austuse ja lugupidamisega. Foorumeid, kus arutada ühiselt erinevaid usulisi ja õpetuslikke seisukohti on meie kirikus piisavat – on e-kirik, Eesti Kirik, vaimulike konverents, juhatuse esimeeste konverents, praostkonnad, kogudused. Julgustan kõiki kiriku liikmeid, nii vaimulikke kui ilmikuid, arutama neile olulisi küsimusi nii suuremates kui ka väiksemates ringides ning ka oma seisukohti argumenteeritult ja üksteisesse vennalikult suhtudes avaldama. Sellest võidavad kõik – võidab meie kirik, võidab meie rahvas ja kultuur ja mis peamine – selline vennalik ja samas intellektuaalselt aus arutelu laseb selgemalt esile tulla ka evangeeliumil, mida me kirikuna oleme kutsutud kuulutama ja tunnistama.

Prof Jaan Lahe on religiooniloolane, teoloog (piibliteadlane), vaimulik, tõlkija ja esseist ning Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja

3