Johann-Christian Põder: hingehoid on inimsuse ja inimväärikuse teenistus

Rostocki ülikooli eetika nooreprofessor Johann-Christian Põder (Foto: erakogu/ERR)

Kaplaniteenistuse kaotamine nõrgestab valuliselt ja tundlikul moel Eesti kaitseväe inimlikkust, kirjutab Rostocki ülikooli eetika nooreprofessor Johann-Christian Põder err.ee portaalis avaldatud arvamusloos. Ta avab teemat kaplanite ühe keskse ja peamise töövaldkonna, hingehoiu vaatenurgast.

Johann-Christian Põder selgitab esmalt hingehoiu erinevaid aspekte, väljendusviise ja situatsioone. „Hingehoius võib olla rohkem esil selgelt usuline, religioosne mõõde, aga ka psühholoogiline, terapeutiline aspekt,“ kirjutab ta. Samuti võib hingehoid esineda mitmes vormis: näiteks igapäevasuhtluses, aga ka eksistentsiaalse leina, süü ja surmaga tegelemise võtmes, see võib keskenduda suhetele või ka elu mõttele.

Hingehoiu puhul on oluline aga see, et lohutuse ja orientiiri leidmisel nähakse inimest jumaliku reaalsuse valguses. „Hingehoid tähendab inimlikkuse ja vabaduse säilitamist seal, kus need on surve all ja ohustatud,“ toob Põder välja olulise.

Hingehoiu juurde kuulub ka elu ja olude ühine jagamine, seda nii väeosas, väliõppustel kui ka missioonil; see tähendab elamist ja olemist koos sõduritega, kuulumist nende juurde ja sekka.„Hingehoidja peab olema rohkemat kui sissepääsuga külaline või põgus kontakt väljaspool väeosa,“ toob autor välja veel ühe olulise aspekti, miks ei saa „hingehoiuteenust“ sisse osta, viimase keerukusest või praktilisest võimatusest Eesti tingimustes kõnelemata.

Oluliseks iseloomustajaks hingehoiu puhul on autori sõnul kriitiline solidaarsus: „See ei samastu ega pea nõustuma kõigega, mida sõdurid või kaitsevägi teevad.“ See on oluline eriti olukordades, mis puudutavad surma, jõudu ja vägivalda. Johann-Christian Põder täpsustab: „Süü ja andestuse küsimused tekivad ka siis, kui militaarse ratsionaalsuse kohaselt on tehtud kõik õigesti ja hästi. Kaplanid aitavad justnimelt ka sellistes eetilistes ja eksistentsiaalsetes küsimustes.“ Taoline lähedus ei tähenda seejuures samastumist militaarse loogika või eesmärkidega, seda ei saa instrumentaliseeerida, taandada pelgalt väeosa vaimu või sõdurite kaitse- ja võitlusmoraali tugevdamise funktsiooni teenistusse.

„Hingehoiu kohalolu tegevväelaste igapäevaelus aitab hoida ja kaitsta nende väärikust ja inimlikkust. See aitab vältida liigset samastumist militaarsete loogikatega, kuitahes väärt ja üllast eesmärki need ka ei teeniks,“ rõhutab Johann-Christian Põder ning seetõttu leiab: „Eestis suure vaevaga ja hästi üles ehitatud kaitseväe kaplaniteenistuse kaotamine saab toimuda paraku vaid inimsuse arvelt ja hinnaga.“

Kaplaniteenistuse kaotamine nõrgestab valuliselt ja tundlikul moel Eesti kaitseväe inimlikkust, kirjutab Rostocki ülikooli eetika nooreprofessor Johann-Christian Põder err.ee portaalis avaldatud arvamusloos. Ta avab teemat kaplanite ühe keskse ja peamise töövaldkonna, hingehoiu vaatenurgast.

Johann-Christian Põder selgitab esmalt hingehoiu erinevaid aspekte, väljendusviise ja situatsioone. „Hingehoius võib olla rohkem esil selgelt usuline, religioosne mõõde, aga ka psühholoogiline, terapeutiline aspekt,“ kirjutab ta. Samuti võib hingehoid esineda mitmes vormis: näiteks igapäevasuhtluses, aga ka eksistentsiaalse leina, süü ja surmaga tegelemise võtmes, see võib keskenduda suhetele või ka elu mõttele.

Hingehoiu puhul on oluline aga see, et lohutuse ja orientiiri leidmisel nähakse inimest jumaliku reaalsuse valguses. „Hingehoid tähendab inimlikkuse ja vabaduse säilitamist seal, kus need on surve all ja ohustatud,“ toob Põder välja olulise.

Hingehoiu juurde kuulub ka elu ja olude ühine jagamine, seda nii väeosas, väliõppustel kui ka missioonil; see tähendab elamist ja olemist koos sõduritega, kuulumist nende juurde ja sekka.„Hingehoidja peab olema rohkemat kui sissepääsuga külaline või põgus kontakt väljaspool väeosa,“ toob autor välja veel ühe olulise aspekti, miks ei saa „hingehoiuteenust“ sisse osta, viimase keerukusest või praktilisest võimatusest Eesti tingimustes kõnelemata.

Oluliseks iseloomustajaks hingehoiu puhul on autori sõnul kriitiline solidaarsus: „See ei samastu ega pea nõustuma kõigega, mida sõdurid või kaitsevägi teevad.“ See on oluline eriti olukordades, mis puudutavad surma, jõudu ja vägivalda. Johann-Christian Põder täpsustab: „Süü ja andestuse küsimused tekivad ka siis, kui militaarse ratsionaalsuse kohaselt on tehtud kõik õigesti ja hästi. Kaplanid aitavad justnimelt ka sellistes eetilistes ja eksistentsiaalsetes küsimustes.“ Taoline lähedus ei tähenda seejuures samastumist militaarse loogika või eesmärkidega, seda ei saa instrumentaliseeerida, taandada pelgalt väeosa vaimu või sõdurite kaitse- ja võitlusmoraali tugevdamise funktsiooni teenistusse.

„Hingehoiu kohalolu tegevväelaste igapäevaelus aitab hoida ja kaitsta nende väärikust ja inimlikkust. See aitab vältida liigset samastumist militaarsete loogikatega, kuitahes väärt ja üllast eesmärki need ka ei teeniks,“ rõhutab Johann-Christian Põder ning seetõttu leiab: „Eestis suure vaevaga ja hästi üles ehitatud kaitseväe kaplaniteenistuse kaotamine saab toimuda paraku vaid inimsuse arvelt ja hinnaga.“

Lisa kommentaar