Ja see käsk on meil temalt endalt, kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! (1Jh 4:21)

Miks on Jumal sidunud Tema armastamise meie armastusega oma kaasinimese vastu? Ka Suures Armastuskäsus käsib Jeesus meil armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Need kaks käsku kuuluvad kokku, ei ole võimalik üht täita ja teist ignoreerida. Miks see on nii, sellele küsimusele on palju vastuseid. Selles mõtiskluses tegeleme ühega neist vastustest.

Keegi ei tea täpselt, millal inimajalugu sai alguse, ning ka seda mitte, millal see lõpeb. Oli aegu, kus maailmas elas inimesi alla miljoni, praegu on meid ligi 8 miljardit, kui palju tulevikus, seda ei või keegi teada. Ent kogu selle tohutu hulga inimeste seas, kes aastatuhandete jooksul siin maailmas on elanud ja kelle arvu me ei suuda ette kujutada, ei ole mitte ühtainustki, kes oleks identne mõne teisega: kõik inimesed on täiesti unikaalsed ja kordumatud, igaüks täiesti eriline ja omapärane Jumala näo järgi loodud inimolend.

Seetõttu kogeb, tunnetab, mõistab ja armastab iga inimene Jumalat pisut erineval viisil – ja nimelt just sellisel viisil, kuidas peale tema mitte ainuski inimene maailmaajaloos Jumalat kogeda ega mõista ega armastada ei suuda. Jumal annab ühe pisikese killukese teadmist iseenda kohta just sellele inimesele, sest peale tema ei ole mitte ainuski inimene võimeline just seda teadmisekildu vastu võtma. Ja kõik, mis Jumal inimestele iganes annab, on mõeldud jagamiseks kaasinimestega, on mõeldud kingituseks tervele inimkonnale.

Just seepärast on kõik inimesed, kogu inimkond „meie“, just seepärast kuulume me kokku: me saame Jumalat mõista ainult ühiselt, jagades üksteisega oma teadmist Tema kohta. Kuid see teadmine pole meile antud mingi matemaatilise valemi või keerulise definitsioonina. See teadmine avaldub iga inimese kordumatus isikupäras, tema unikaalses viisis mõelda, tunda, tegutseda, tema eelistustes, ka selles, kuidas tema isiksuse omapära elukaare vältel muutub ja teiseneb. Me ei saa kellelegi öelda: Jaga minuga seda infokildu, mis Jumal sulle enda kohta on andnud, ja mina jagan sinuga enda oma ja nii saame mõlemad targemaks ja jõuame Jumalale lähemale. Me saame kaasinimesele antud teadmisest osa ainult siis, kui ta end meile avab. Aga inimene avab end enamasti vaid sellele, kellest ta teab, et see teda armastab ja hindab.

Ainult armastus on võtmeks, mis avab meile meie kaasinimese südame, ja ainult seeläbi kogeme me midagi imelist Jumala kohta, et suudaksime Teda üha rohkem armastada ja usaldada. Me ei saa Jumalat tõeliselt armastada ilma kaasinimesteta. Me ei suuda isegi Pühakirjas ilmutatud Jumala armastust õigesti mõista, kui me jätame end ilma sellest teadmisest, mis on antud meile meie kaasinimeste läbi. Jumala armastamine ja kaasinimeste armastamine kuuluvad lahutamatult kokku. Mida enam armastame Jumalat, seda enam armastame teisi inimesi, ka oma vaenlasi, ja vastupidi. Armastus ise sünnitab armastust.

Seepärast ongi iga viimsegi inimese hukkumine tegelikult meile kõigile kohutav tragöödia. Kui mõnes loodusõnnetuses hukkub 5000 inimest, mõtleme: Oi, see on väga suur hulk, hirmus õnnetus. Aga kui mõelda, et 5000 – see on üks ja üks ja üks ja üks ja üks…. ja igas ühes ainukordne teadmine Jumala kohta, mis jääb meile selles maailmas igavesti kättesaamatuks… Just seetõttu on abort kohutav kuritegu: Me sisuliselt keelame Jumalal ilmutada midagi enda kohta inimkonnale selle lapse läbi. Abordi läbi ei kahjusta inimene mitte ainult iseennast ja oma last, vaid kogu inimkonda. Just seetõttu on eutanaasia ja ka lihtsalt vanurite elimineerimine ühiskonnast kohutav kuritegu: Me lükkame sellega tagasi Jumala ilmutuse, mida Ta tahab meile anda vanainimeste elukaare lõpu kaudu, jah, isegi tema kannatuste läbi. Just seetõttu on armastamatus kaasinimeste vastu kohutav kuritegu – me salgame sellega Jumala enda, öeldes Talle: Mind ei huvita see teadmine Sinu kohta, mille Sa oled andnud meile selle vastiku tüübi kaudu.

Loomulikult ei saa me keegi lähedalt tundma õppida kõiki inimesi, kuid igale inimesele antud teadmine Jumalast saab siiski inimkonna omaks ja jõuab paratamatult ka meieni. Ent just nende inimeste kaudu, keda Jumal meie ellu või meie kogudusse on saatnud, tahab Jumal midagi väga konkreetset enda kohta öelda just meile. Seetõttu on suur tragöödia ka meie kõigi jaoks, kui osa koguduseliikmeid hülgab osaduse ja kaotab sideme kogudusega – me ei saagi kunagi teada, mida Jumal meile enda kohta teada anda kavatses.

Kaasinimeste ja Jumala armastamine avab meile veel ühe aspekti armastuse kohta. Kuna ka meie endi kaudu on Jumal inimkonnale midagi teada andnud, siis on meil kohustus ja vastutus seda teistega jagada. Enese avamine on alati seotud riskiga, võime saada haiget ja väga rängalt. Kuid just armastus on see, mis on valmis kannatama kellegi teise kasu pärast. Ja riskida otsustades võime saada erakordse üllatuse osaliseks, kui kõigi meie kaitsekihtide ja moondamisriiete ja varjevärvuste alt tuleb nähtavale meie tõeline, ehe ja jumalik mina, keda me varem ei tundnudki. Alles siis taipame, mida Jumal meie endi läbi meile endale ütleb.

Issand, me täname Sind,

et Sa oled nii imelisel ja ainulaadsel viisil

sidunud end meiega.

Sina said Jeesuses üheks meie hulgast

ja Sina oled pannud igasse inimesse

killukese iseendast.

Issand, me ei suuda Sinuta elada,

aga Sina oled alati meile väga ligi,

ka iga meie kaasinimese läbi.

Sa oled meid kõiki loonud nii auliseks,

aita meil elada selle vääriliselt –

õpeta meid armastama.

Haapsalu Johannese koguduse liikme Karin Tederi kirjutis ilmus koguduse kuukirjas Johannese Sõnumid.

1