Koguduse lugu: Rõngu kogudus

Rõngu kirik

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Rõngu koguduse lugu.

1340. aastal ehitas Tartu piiskopkonna foogt Gotthard Tödwen Rõngu linnuse – suurema ja tugevama, kui Konguta, Rannu või Kavilda. Rõngu kaitses Tartu piiskopi valdusi edelast. Linnus asus teeristil, kus Tartust tulev maantee hargnes Viljandi ja Riia poole ning millega omakorda ristus Rannu-Otepää maantee. 

Linnuses asus Püha Risti kabel. Paar kilomeetrit eemal ehitati 14. sajandil järsunõlvalisele künkale Püha Miikaeli ehk Rõngu Mihkli kirik. Muinasajal moodustasid Puhja, Rannu ja Rõngu ühe suure kihelkonna. Hiljemalt Ugandi ristimise aegu eraldusid teineteisest Puhja ja Rannu. Nende lõunapoolsetest osadest moodustati 14. sajandil Rõngu kihelkond. Osakesi näpistati ka Otepää ja Sangaste maadest. 

Katolikuaegsetele külakabelitele viitavad kabelimäed Atra, Raigaste jt külades. Mõnda paika peab rahvasuu lausa kloostri asukohaks. Rändmunkade peatuspaigad võisid need ju isegi olla. 

7. juulil 1413 andis paavst indulgentsi nii Rõngu kihelkonnakiriku kui linnuse kabeli külastajaile. 

1558. a. algas Liivi sõda. Juba esimene löök, mille Ivan Julm Vana-Liivimaa pihta andis, tabas ka Rõngut. Tatari khaan Šig-Alei juhtimisel põletati 31. jaanuaril Rõngu, Rannu ja Konguta ümbrus. Suvel tulid moskoviidid uuesti. Tartu vallutati ja Rõngu alistus ilma vastupanuta, härra Tödwen põgenes Tallinna. Sügisel tuli ordumeister Gotthard Kettler moskoviitide kätte langenud maid tagasi võtma. Rannu, Kavilda ja Kongutaga saadi kergemini toime, Rõngu piiramine kestis 3. – 22. oktoobrini. Linnus alistus, kuid ordumeistril polnud võimalik seda mehitada. Seepärast lasi ta linnuse lõhkuda. 

1582. aastal läks Lõuna-Eesti Poola valitsuse alla. Rõngu linnuses võtsid koha sisse jesuiidid. Sõjad jätkusid. 1625. aastal ei soovinud jesuiidid linnust rootslastele jätta ning panid selle lahkudes põlema. 

Rootsi valitsus andis Liivimaa superintendent Hermann Samsonile endise piiskopi lauamõisa Atramõisa, mis asub Rõngu kirikust umbes 5 km kaugusel. Samson saatis Atramõisasse Caspar Lessiuse, oma laste koduõpetaja. Lessius õppis ära eesti keele ning sai 1626. aastal Rõngu koguduse esimeseks luterlikuks pastoriks. Kauaks ta Rõngu ei jäänud – läks Rõugesse ja hiljem Kuusallu.

Tubli hingekarjast on raske leida. Järgmised õpetajad püsisid Rõngus mõne aasta ja läksid jälle edasi. Alles Olaus Salenius jäi siia aastakümneteks, kuid teda saatsid ühtelugu tülid ja kohtuprotsessid. 

Rõngu rahvas võis siiski Jumalat tänada, kuna 17. sajandi sõdades jäi nende pühakoda terveks. Tornikella olid jesuiidid küll Tartu Maarja kirikusse viinud, kuid 1694 muretseti Rõngu kirikule uus.

1690. aastal õpetas Rõngus lastele lugemist Ignatsi Jaak. Mõni aasta hiljem läks ta kodukanti ja oli hiljem Kambja köster. 

Põhjasõja ajal viis õpetaja Andreas Stålfot Rõngu kirikulaeka ja kirikuriistad koos vanemate kirikuraamatutega Tartusse varjule, kuid asjata – koos Tartuga hävis ka sinna viidud vara. 1702. aastal panid kasakad põlema nii Rõngu kiriku kui pastoraadi. Alles jäid müürid. Kiriku kantsel sattus Pärnusse. 1710. aastal laastas maad „koolu aig“ ehk katk. Üllataval kombel ei jäänud Rõngu kordagi ilma kirikuõpetajata. Kui Stålfot Tarvastusse läks, jätkas Rõngus tööd tema väimees, õpetaja Theophilus Eichler – agar mees, kes kiriku korda tegi ja uuesti sisustas. 

Eichler kurtis rahva ükskõiksust Jumala sõna vastu. Tühje vabandusi leidus igal sammul. Kuna koole ei olnud ja õppimist põlati, kasvas noor põlvkond Eichleri sõnul üles nagu lojused. Laupäeva õhtuti käis jooming ja trall, hommikul jõudis kirikusse vahel ainult kümme inimest. 

1741 tuli Rõngu koguduse õpetajaks Heinrich Johann Frost. Ta oli vennastekoguduse sõber ja Kambja õpetaja Albrecht Sutori väimees. Hiljem ta läkski Kambjasse. Rõngut külastasid sageli Herrnhuti vennad, kuid usuline ärkamine oli pigem tagasihoidlik. Alles 1807. aastal rõõmustati, et Rõngus tuleb nii palju rahvast palvetundi kokku, et osa peab seisma väljas uste ja akende juures. 1808. a. ehitati Raigaste külla Käoste talu maale vennaste palvemaja. 

Järgmised õpetajad olid Rõngus lühikest aega ametis – mõni suri varakult, mõni siirdus teisale – Randu, Riiga, Kambjasse… Kui õpetaja Johann Conrad Bocris suri, abiellus tema lesk järgmise Rõngu õpetaja Joachim Friedrich Peterseniga. 

Rõngu hingekarjased olid õppinud Halle ülikoolis ning esindasid pietistlikke vaateid. Usuõpetuse tundmine rahva seas paranes, taas käidi hoolsasti kirikus. Veel 19. sajandi keskel, kui kiriku katus läbi jooksis, käärkambri võlv ähvardas sisse langeda ja sein oli ümber kukkumas, elas kogudus aktiivset usuelu. Kessler ehitas Rõngu kirikule oreli ja rahva lauluarmastus kasvas. Kogudus laulis täiel rinnal ja südamest, kuigi väga valel viisil. 

Sel ajal oli Rõngu õpetajaks Arnold Friedrich Christiani, kelle läbisaamine vennastekogudusega polnud kiita. Ka pidi ta olema selle tunnistajaks, et viiendik kogudusest läks üle õigeusku. Õpetaja Christianist sai Tartu ülikooli praktilise usuteaduse professor ja hiljem Liivimaa kindralsuperintendent. 

Tema järel tuli Rõngu õpetajaks Ludwig Körber. Ka Körber võitles nii vennaste kui õigeusuga. Kui Tilga õigeusu kirik ehitati, ei tahtnud Körber sellest möödagi sõita. Otsis teist teed, kui oli vaja Tartu poole minna. Körberil ei õnnestunud sulgeda Raigaste palvemaja – vennastekogudus jätkas seal tegevust esimese maailmasõjani.

Körberi ajal 1863 sai Rõngu kirik torni. Seni oli kirikul sarnaselt Puhjale ja Rannule väike puust haritorn, mida tuli aeg-ajalt uuendada. Praeguse kõrge torni ehitas Tallinna Oleviste eeskujul Johann Gottfried Mühlenhausen – saksapärase nimega puhastverd eesti mees, sündinud Laiusel Sootaga möldri pojana. 1874. aastal ehitas Tartu meister Müllverstedt Rõngu kirikusse uue, 16 registriga oreli. 

Järgmiste õpetajate Hesse ja Hanseni valimisel puhkesid tülid eesti rahvuslaste ja saksa mõisnike vahel. Kuna viimaste tahe jäi peale, jäid Hesse ja Hansen osale kogudusest võõraks. Õpetaja Hesse läks siit Tallinna Olevistesse, tema vennapoeg Hermann Hesse sai Nobeli kirjanduspreemia. Õpetaja Hansen osutus siiski populaarseks meheks, kes aitas vaeseid ja teenis Rõngu kogudust kauem kui keegi teine. 

Tema ajal ehitati kirik suuremaks Rudolf von Engelhardti projekti järgi. Kirik sai avara, külgedelt laieneva ja rõdudega idaosa, uue altariruumi ja käärkambri ning mitmed abiruumid, sh trepikojad, mille kaudu pääseb orelirõdule ja torni. Läbi kiriku sinna ei saa, ainult otse õuest. Riia meistrid valmistasid vitraažid ning Dresdeni kunstnik L. Otto maalis altaripildi, millel on kujutatud Kristust ristil. Risti all on Johannes koos Jeesuse ema Maarjaga, Maarja-Magdaleena ning Arimaatia Joosep. Maali all on Jh 19,30 sõnad „Täudetu om.“ Vana altarimaali kinkis õpetaja Sisask 1966. aastal Tartu Pauluse kirikule. Ümberehitatud Rõngu kirik pühitseti 11. novembril 1901. 

Juba enne Esimest maailmasõda, eriti aga pärast kurtis Hansen kirikuliste hulga vähenemise üle. Jumala sõnale eelistati ilmalikku meelelahutust. 

Vabadussõja ajal oli Rõngu kiriku tornis enamlaste kuulipildujapesa. Soomusrong avas selle pihta tule. Üks nurgatorn langes kiriku katusele, kuulid tabasid kiriku seina, mõni jõudis ka kirikusse. Peamiselt sai viga katus. Mälestusmärk langenutele avati 1934. Seda on lõhutud ja taastatud mitu korda: esimest korda lõhuti 1940 ja taasavati 1941, teist korda lõhuti 1948 ja taasavati 1995. 

20. sajandi algul tekkis Rõngu kiriku ümber alevik, millest juba linna loodeti, kuid raudteeäärsed Puka ja Elva kasvasid kiiremini. Elvas rajati koguni iseseisev kogudus. 

Rõngu kihelkonnast sai alguse emadepäeva tähistamine Eestis. Esimest korda peeti seda Helmi Mäelo algatusel Uderna koolimajas.

Rõngu kiriku kell – valatud 1694 Tallinnas ja ümber valatud 1853 samuti Tallinnas – asub nüüd Anna kirikus. 1930. aastal valati Tartus Rõngu kiriku jaoks praegune kell. 

Ajapikku vajus viltu kiriku tornikiiver. Torni tipp oli rohkem kui meetri jagu viltu. 1999. aastal aeti see jälle sirgeks. „Kui varem räägiti, et Rõngus on kõver kõrts ja kõver kirik, siis sellest klubist astume meie nüüd välja,“ ütles toona koguduse diakon Valdo Lust. 

Rõngu kogudus on näinud erinevaid aegu ja erinevaid õpetajaid. Ka koguduse liikmed pole ühesugused. Igal pühapäeval tulevad siin kokku erineva konfessionaalse taustaga inimesed, et üheskoos Jumalat tänada ja paluda Temalt kõike, mida meil ihu ja hinge poolest tarvis läheb.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee

Meeldib 2

Lisa kommentaar