Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Helme koguduse lugu.

Tõrva muinaslinnus oli maha jäetud juba 11. sajandil, kui lõppes viikingiaeg. Alates 1224. a. kuulus Tõrva ümbrus Karksi foogtkonda. Sajandi teises pooles ehitati linnamäest 4 km kaugusele Helme ordulinnus, mis allus otse ordumeistrile. Võimalik, et samal ajal ordulinnusega ehitati Helme Maarja kirik. See kolmelööviline ja nelinurkse, kesklöövist veidi laiema altariruumiga pühakoda sarnaneb Nõo kirikule. Oma kabel oli ka Helme linnuses. 

1329. aastal rüüstasid leedulased „toreda Helme kihelkonnakiriku“. 15. sajandil ehitati kirikust ainult pool kilomeetrit lõuna poole ühelööviline ja kahe traveega Püha Ihu kabel. 

1481. aastal rüüstasid ja põletasid Helme linnust Moskva ja Pihkva väed. 1501. aastal peeti Helme lähedal maha lahing Liivimaa ja Moskva vahel. Imekombel jäi Liivi sõjas Helme linnus puutumata, kuigi venelased rüüstasid ka siis Helme kihelkonda ja lähikonnas peeti 1560. aastal Härgmäe lahing, kus Liivi ordu leidis oma õnnetu lõpu. 

Poola ajal, aastatel 1560 – 1621 oli Helme staarostkonna keskus. Jumalateenistusi peeti nii Helme kirikus kui kabelis. Peakirik olnud siis sakslaste, Püha Ihu kabel aga eestlaste päralt. 

Tänu kõrvalisele asukohale jäi Helme kaua aega sõdadest puutumata. Veel 1630. aastatel oli linnus kasutuskõlbulik. Sama ei saa öelda kiriku kohta, mis Poola-Rootsi sõdades siiski võlvidest ilma jäi. Nii 1613. kui 1640. aastal seisis Helme kirik varemeis. 

1658. aastal lasi Rootsi ooberst Glasenapp Helme linnuse õhku lasta. Rootslastel polnud jõudu linnust kaitsta. Et see sõjas venelaste kätte ei satuks, hävitasid nad linnuse ise. 

Esimesed luterlikud pastorid peatusid Helmes lühikest aega. Õpetaja Andreas Besicke läks ära Eestimaale, sest tal oli siin tüli Helme mõisnikuga. Besickest sai hiljem Viru praost. Järgmine õpetaja Laurentius Balduin ei plaaninudki kauaks jääda, vaid leidis koha Lätimaal. Pikemat aega teenis Helme kogudust Riia kodaniku poeg Ludolph Holler, kellele kuulus Helme kihelkonnas Holdre mõis. Nii tema kui järgmine õpetaja Caspar Eggerdes olid ühtlasi Pärnu praostid. Viimase ametiajal, aastal 1674 võeti ette Helme kiriku taastamistööd. Helme viimane rootsiaegne kirikuõpetaja Erasmus Pegau oli pärit Tartust. Tema isa ja vanaisa olid teeninud Tartu Jaani kogudust. 

1702. aasta juulikuus põletasid venelased maha Helme kiriku ja pastoraadi ning rüüstasid kihelkonda. Rootslased said kihelkonna piiril Hummuli lahingus hävitavalt lüüa. Õpetaja Pegau põgenes Tallinnasse, kuid tuli varsti tagasi. 1711. a. kutsuti Pegau Tallinna toomkoguduse ülemõpetajaks. Seal käivitas ta uuesti toomkooli tegevuse. 

Mõne aasta oli kogudus Paistu õpetaja teenida. Seejärel, aastal 1714 tuli Helmesse õpetaja Heinrich Frost ning temast alates kuni tänase päevani ei ole ükski Helme õpetaja siit enam kunagi mõne teise koguduse peale läinud – üle 300 aasta järjest on Helme olnud siinsetele vaimulikele viimaseks tööpaigaks. 

Kui pärast Põhjasõda Helme kirik taastati, ei olnud sellel enam võlve, vaid kirik kaeti lihtsa puust laega. Ühtlasi ehitati kirikule puust haritorn. Püha Ihu kabel läks 1740. aastal pikselöögist põlema. Natuke varemeid on tänaseni alles.  

Herrnhuti vennad jõudsid Helmesse 1813. aastal. Kirikuõpetaja Karl Schubbe saatis kolm talumeest Tartusse asja uurima. Need olid Matt Wahlberg Hummuli vallast ning Juhan Lakritz ja Jaan Treufeldt Jõgeveste vallast. Tutvunud vendade elu ja tegevusega, palusid nad õpetajalt luba ka oma kodus sarnaseid koosolekuid pidada.

Esialgu tuldi kokku Matt Wahlbergi rehetoas. Rahva huvi palvetundide vastu oli suur. 1817. a. õnnistas õpetaja Karl Schubbe sama talu maal Hummuli palvemaja. Vennad töötasid seal 30 aastat. Paraku nende jaoks, kes pärast pühapäevast jumalateenistust soovisid minna vennaste koosolekule ja palvele, jäi Hummuli kaugeks. 

Seepeale palusid vennad Helme mõisahärra Gustav von Rennenkampfilt krunti palvemaja ehitamiseks. Mõisahärra andis ühe hektari 99 aastaks rendile hinnaga üks kapsapea aastas. Annetusi palvemaja ehitamiseks tuli rohkesti. Karl Schubbe pühitses Helme palvemaja 3./15. novembril 1847. a. 

Kahjuks ei suhtunud järgmised kirikuõpetajad Behse ja Koik vennastekogudusse soosivalt. Nad pigem hoiatasid rahvast palvemaja koosolekutel käimast. 

6. juulil 1870. a. pidas Jakob Hurt Helme köstrimajas oma kuulsa kõne, milles ta ütles, et eestlased pole suured arvult, kuid peavad selleks saama vaimult. Kõne sai peetud nõupidamisel, kus osalesid Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Carl Robert Jakobson, Joosep Kapp, üliõpilane Hugo Treffner, köster Andreas Erlemann jt. 

Helme kihelkonnast on võrsunud piiskop Johan Kõpp, misjonär Hendrik Kokamägi, kindralmajorid Jaan Soots ja Aleksander Jaakson, insener Hans Ahven, praostid Henn Unt ja Jaak Taul. Koguduse õpetaja Georg Koik tõlkis siin laulu „Kristus on Kuningas, võit on Ta päralt!“ 

19. sajandi lõpul kerkis Tõrva kõrtsi ümber alev, millest tänaseks on saanud Tõrva linn. Esimene maailmsõda tõi siia palju põgenikke Lätist. Kui sakslased lahkusid, tekkis omapärane olukord – Eesti valitsus siia ei ulatunud ja punaseid ei olnud veel tulnud. Viimaks ikka tulid ja algas ka Eesti vägede vastupealetung. Tõrva läks kolm korda punaste kätte. Kannatada sai Helme palvemaja. 1928. a. õnnistas Helme koguduse õpetaja Johannes Uustal remonditud palvemaja. Vennastekogudusel oli toona Helmes 550 liiget, kes tulid palvetundi pühapäeviti pärast jumalateenistust või neljapäeviti. Tuldi kogu perega.  

1921. a. krohviti ja lubjati Helme kirik nii seest kui väljast, parandati torn, laoti uus katus ja vahetati põrand. 1928. a. eraldus Helmest Taagepera abikogudus, 1936. a. asutati uus abikogudus Tõrva linnas. Ulila elektrivool jõudis Helme kirikusse 1938. aasta jõululaupäeval. Köster Karl Tuvike kirjutas laulu „Õhtu jõuab jälle“. 

1944. aasta septembris sattus Helme kirik teise maailmasõja rindejoonele. Sakslastel oli tornis vaatluspunkt ja Punaarmee suurtükid andsid tuld. Üks mürsk lõhkes otse orelis. Mõni päev hiljem vahetusid pooled. Esialgu polnud olukord veel kuigi hull, aga kogudusel polnud jaksu torni parandada ning novembris kukkus see kirikule peale ning lõhkus katuse. Tornikukk veeres ojani. 

Koguduse juhatus pöördus liikmete poole abipalvega. Materjali toodi kohale 80 palki. Seda oli vähe ja raha ka rohkem ei olnud. Nõukogude võim tegi kõik, et kiriku taastamist takistada. Jaanuaris 1950 andis Helme lastekodu direktor Arkadi Käärik omal algatusel töölistele ja õpilastele korralduse kiriku altar ja kantsel maha kiskuda. Isegi väiksem, puualusele maalitud altaripilt saeti puruks. Seejärel hakkasid ümberkaudsed inimesed kiriku puidust osi kütteks laiali tassima, pinke ja põrandaid üles kiskuma. Helme kirik on tänaseni varemetes. 

Juba lahingutest saadik pidas Helme kogudus jumalateenistusi vennastekoguduse palvemajas ja peab tänase päevani. Kirikust toodi ära osa sisustust, sh kaks kroonlühtrit, seinalühtrid ja tundmatu kunstniku loodud altarimaal 19. sajandist. See kujutab Jeesust ristil ning risti all Maarja-Magdaleenat, Jeesuse ema Maarjat ning jünger Johannest. Väike maal altari ülaosas kujutas Jeesuse ülestõusmist. 

1948. a. arreteeriti Helme koguduse õpetaja Johannes Uustal. Ta suri 1954. a. vangistuses Karagandõ oblastis. Järgmise pool sajandit teenis kogudust praost Valter Vaasa. Esialgu elas ta palvemajas, hiljem kasutasid kööktuba koguduse majahoidjad. 

Õigeusu kirik ehitati Tõrvas 1882. aastal. Nõukogude ajal kasutati seda nii lao, jääkeldri kui võimlana. 1990. a. renoveeriti hoone kirik-kammersaaliks. 1994. aastal ostis EELK Konsistoorium selle Helme kogudusele. Praegu toimuvad seal piiblitunnid ning aeg-ajalt kontsert-jumalateenistused. 

Kord kuus peab õpetaja Arvo Lasting jumalateenistuse ka Riidaja kabelis, mille von Strykid ehitasid 1864. aastal ainult oma mõisa tarbeks, kuid mis praegu on avatud kõigile. Kord aastas, rukkimaarjapäeval peab Helme kogudus vabaõhu-jumalateenistuse ka kiriku varemete juures. Kunagises vennastekoguduse palvemajas on aga jumalateenistused igal pühapäeval. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

4