Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kõpu koguduse lugu.

Viljandi kihelkond ulatus vanasti Võrtsjärvest Tori ja Saarde kihelkonna piirini. Pikad vahemaad takistasid kirikusse tulemist ja vaimulikul oli raske oma ülesandeid täita. Rootsi ajal, 1669. a. tuli korraldus ehitada Kõppu kabel. 1674. a. sai see valmis ning anti Saarde, seejärel Halliste koguduse teenida. Kirikuõpetaja pidas siin jumalateenistuse kord kuus, ülejäänud kordadel kohalik köster. 1730. a. liideti Kõpu taas Viljandiga. 1773. a. rajati surnuaed. 

Aastaks 1775 oli Kõpu kabel väga halvas seisus ning asus kõrtsile liiga lähedal. 1779. a. alustati uue kabeli ehitamisega sada sülda eemal ehk praeguse Massamäe teeotsa kandis. Uus kabel pühitseti 1780, ent juba 1820 peeti selle remontimist mõttetuks. 1825. a. sai valmis praegune kivikirik, mis esialgu oli puust haritorniga. Kell valati 1793 Tallinnas Jonas Malmbergi juures. Samas valukojas on valminud ka näiteks Viljandi Jaani, Rõngu, Randvere ja Harju-Jaani kiriku kell. 

1844 toodi Kõpu kirikusse esimene orel ja ligikaudu samal ajal maalis Friedrich Ludwig von Maydell rõõmsates värvides altarimaali, millel on lisaks Jeesusele kujutatud veel 14 inimest, sh neli last. Maali aluseks on Mk 10,13-16: „Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” Ja ta kaisutas neid ja õnnistas neid, pannes käed nende peale.“ 

Kord kuus käis Kõpu kirikus Viljandi kirikuõpetaja. Köster õpetas ka leerilapsi ja juhatas koolitööd. Kõpust on pärit rahvusliku ärkamisaja tegelane Villem Reiman. Samuti on siin sündinud Valjala kirikuõpetaja Gustav Pundt ja Saarde kirikuõpetaja Johannes Ekbaum. 

Kõpu koguduse iseseisvaks kihelkonnaks muutmine oli arutusel juba Viljandi maa- ja linnakoguduse lahutamise aegu. Kõpu vöörmündrid toonitasid 1865. a., et ligi 4000 hingega, aga kiriklikult kehvalt teenitud Kõpu abikoguduse eraldamiseks Viljandist on kiire vajadus. 

Aastal 1869, kui Kõpu abikogudus sai 200-aastaseks, pandi siin ametisse Viljandi koguduse abiõpetaja. Kaks aastat sai Eduard Assmuth siin olla, siis kutsuti ta Rannu kogudusse ja Kõpu jaoks enam uut abiõpetajat ametisse ei pandud. 

Pärast Kõpu kauaaegse köstri Peter Julius Austeri surma 1881. a. tõusis koguduse iseseisvumine taas päevakorda. Parasjagu Viljandis prooviaastat pidanud Georg Koik oleks isegi valmis olnud siin ametisse astuma, kuid asi venis ja Kõpu abikogudus jäi köster Johann Teckeli teenida.

Viljandi Pauluse kiriku ehitamise aegu võeti ümberkorraldusi ette ka abikirikus. 1865. a. valati Kõpu kirikule uus tornikell, kirik ümbritseti kiviaiaga ja aasta hiljem värviti rõdud. 1867. a. telliti Saksa meister Guido Knaufilt orel kaheksa registri, ühe manuaali ja pedaaliga. 

Kirik oli väike ja ilmetu. Ruumiprobleemi leevendas Taki palvemaja Suure-Kõpus. 1878. a. tehti Kõpu kirikus siseremonti ning 1881. a. kinkis Georg von Stryk oma poja ristimispäeval kirikule hõbedast ristimisvaagna. 

1890. a. tuli Viljandisse prooviaastat pidama Pilistvere talupidaja poeg Johann Tischler. Õpetaja Westren-Doll pakkus talle tööd Kõpu abikoguduses. Tischler võttis pakkumise vastu. Seoses Kõpu uue kihelkonnakooli valmimisega (praegune Viljandi mnt 11) muudeti vana koolimaja koos köstri korteriga pastoraadiks (praegu asub seal hooldekodu). 1891. a. seati Johann Tischler ametisse. 

Juba järgmisel aastal võttis ta ette kiriku korrastamise. Kuna konvent ei soovinud kulu kanda, korraldati remondi heaks korjandusi ja näitemüüke. Altar ehitati avaramaks, altarimaal sai uue raami, seinad lubjati, pingistik korrastati ja värviti ning juurde hangiti kaks kroonlühtrit. 

1906. a. ehitati uus ja esinduslik kirikutorn ja 1908 valati Riias ka suurem tornikell. Kellal on sõnad: „Au olgu Jumalale kõrges.“

Koguduse õpetajale sissetuleku leidmine ei läinud nii lihtsalt kui loodeti. See-eest oli õpetajal avar elamispind. 

1905 moodustati taas komisjon Viljandi ja Kõpu koguduste lahutamiseks. Kirikuõpetaja kindel sissetulek oli tingimus, mis tuli täita, et kogudus võiks iseseisvaks saada. Preili W. von Stryk kinkis aastal 1906 kapitali, 5000 rubla suur, mille intressidest loodeti leida tuge palga maksmisel. Pärast pikki arutelusid allkirjastati 12. aprillil 1910 Viljandi Pauluse ja Kõpu Peetri koguduse lahutamise kokkulepe. Iseseisev Kõpu kogudus kinnitati siseministeeriumis 9. jaanuaril 1911. See oli viimane kihelkond, mis moodustati enne Eesti Vabariigi sündi. 

Kõpu koguduse asutaja õpetaja Johann Tischler kutsuti 1923. aastal Kolga-Jaani kogudusse. Paar aastat teenis Kõpu kogudust Georg Wilhelm Kiviste. Kuna ta oli kartlik, tagasihoidlik ja endassetõmbunud oli talle inimestega suhtlemine raske. Ta pani kirikuõpetaja ameti maha ja töötas hiljem saksa, vene, inglise ja prantsuse keele tõlgina. See amet sobis talle suurepäraselt. 

Õpetaja Gustav Küla lahkus Kõpust enne vene vägede saabumist 1944. aasta sügisel. Edaspidi teenis õpetaja Küla Saarde kogudust. Kõpus jäi koguduse elu korraldamine jutlustaja Märt Juhkami kanda. 

1950. aasta sügisel pöördus Kõpu koguduse juhatus konsistooriumi poole palvega muuta Kõpu koguduse tagasi Viljandi Pauluse abikoguduseks. Konsistoorium vormistaski vastava otsuse 22. oktoobril 1950, kuid muutis seejärel meelt ning tühistas 2. augustil 1951 kõik filiaalide rajamise otsused. Nõnda jätkas ka Kõpu iseseisvana, olles järgnevatel aastakümnetel paljude ümberkaudsete õpetajate teenida. 

Olukord nõukogude ajal oli raske. Detsembris 1963 kirjutas praost Alfred Tooming, et maksud kirikutele on tõusnud 400–700%. Kursi, Pilistvere, Kõpu ja Karksi kirikuid ähvardab sulgemisoht. Jumala abiga läks see oht siiski mööda. 

Kogudus remontis katust ja tornikiivrit, 1976. aastal lasi Riiklik Filharmoonia remontida Kõpu orelit, et salvestada siin heliplaat. Muret tegid korduvad vargused. 1978. a. varastati kantsli lühtrid. Vargapoisid saadi küll kätte, aga lühtrid jäid kadunuks. 1981. aastal käskis muinsuskaitse kiriku akendele trellid ette panna, kuid selleks puudus raha. Hiljem on kadunud kaks armulaua hõbedast kannu. Kuna vanemat ja väiksemat kella ei kasutatud, viis õpetaja Harri Haamer selle varaste kartuses Viljandi muuseumi hoiule. 

1980. aastail plaaniti kirikusse juba kolhoosi kartulihoidlat, kuid läks teisiti. 1983 paigaldati kirikusse elekter. Järgnevalt parandati katust ning kiriku tumedates toonides interjöör muudeti heledaks. 1986. aastal peeti Kõpus taas leeripüha, aasta hiljem Viljandi praostkonna sinod. 

1989. a. taaspühitseti Kõpu kihelkonna Vabadussõja ausammas. 1999. a. sai kirik uue kivikatuse.

Alates 2003. aastast teenib kõpu kogudust õpetaja Hedi Vilumaa. Sellest ajast on kirikus ja selle ümber palju remonti tehtud. Kuna 19. sajandist pärit kirikutekstiilid olid külmas ja niiskes kirikus rottide poolt puruks näritud, kudus kunstnik Reet Talimaa uued. Tekstiilid said valmis 2007 kui lõppes ka oreli remont ja kirikusse paigaldati uus elektrisüsteem. Oreli puhastasid ja parandasid Olev Kents ja Helika Gustavson. 

2012 toodi Viljandi muuseumist tagasi kiriku väiksem kell. See puhastati, sepp tegi uue tila ja Juhan Kilumets aitas kella ka üles panna. 

2014 restaureeriti kiriku torn, pööninguruum ja küttesüsteem. Millegipärast kinkisid inimesed Hedi Vilumaale vanu võtmeid. Lisaks oli neid rohkesti Kõpu kiriku vanas võtmekimbus, mõned koguni väga ilusad. Kuna Kõpu kogudus kannab apostel Peetruse nime ja võti on tema sümboliks (Mt 16,19), valmib kiriku pööningusaalis võtmete näitus. Tartu Pauluse kiriku vanu võtmeid anti Kõpu kogudusele üle terve karbitäis. Nüüd koguneb neid aina juurde. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2