Koguduse lugu: Laatre kogudus

Laatre kirik (Foto: Toomas Nigola)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Laatre koguduse lugu.

Laatre asub Sangastest 8 km Valga poole. Valgani jääb Laatrest veel 19 km. Kuigi olles Sangaste abikirik, on Laatre kogudus püüdnud elada võimalikult iseseisvat elu. See kajastub ka kihelkonna nimes, mida kaua aega on kirjutatud topeltnimega: Sangaste-Laatre kihelkond. 

Katoliku ajal kuulus Laatre mõis Kärkna ehk Valkena kloostrile. Võimalik, et Valkena nimest on tuletatud ka Laatre saksakeelne nimetus Fölk. Juba toona oli siin Püha Laurentiuse kirik. Tõenäoliselt oli see puuehitis, mille Liivi sõda 1558. aastal jäljetult minema pühkis. 

36 aastat oli Laatre rahvas ilma jumalakojata kuni leidus mees, kes selle samale kohale uuesti üles ehitas. See mees oli Võnnu vojevoodkonna veinikallaja Conrad von Taube. Nimelt läänistas Poola kuningas Stefan Batory Laatre mõisa 28. veebruaril 1585 Taubele vastutasuks mõisate eest, mis temalt ära oli võetud. 

Tänutäheks uute valduste eest ehitas Taube üles Laatre kiriku, „et evangeelset Jumala sõna kuulutada.“ Laatre kirik pühitseti 6. juunil 1594 „kõige vägevama Jumala auks ja vaesele mittesaksa rahvale pühaks õnnistuseks“. Samal päeval kirjutas Taube alla uue kihelkonna asutamisele ja kinkis koguduse ülalpidamiseks kaks ja pool adramaad. Laatre koguduse asutamisürikut hoiti hoolikalt alles kuni see Eesti Vabadussõja ajal kaduma läks. 

Siiamaani on saladuseks jäänud, kes teenisid Laater kogudust Poola ajal. Alates 1632. aastast on Laatrel ja Sangastel olnud ühised õpetajad. Nii on püsinud side Sangastega, kuid kadunud pole ka iseolemise tahe. 

Conrad Taube pärandas Laatre mõisa oma tütrele Elisabethile, kes abiellus Fabian Plateriga. Elisabethi poeg oli samuti Fabian Plater ja pojapoeg Caspar Plater. Nende perekonnanimest on tuletatud tänane Laatre kohanimi. 

1678. aastal oli Laatre kirik juba niivõrd lagunenud, et seda tuli põhjalikult parandada. Nii püsis pühakoda Põhjasõjani, mil venelased selle 1702. aasta juulikuus maha põletasid. 18 000-meheline vägi Šeremetjevi juhtimisel liikus siit mööda ja lõi Hummuli all põgenema rootslaste 6000-mehelise välikorpuse eesotsas Schlippenbachiga. Sõi ja jõi kogu see seltskond mõistagi kohaliku rahva kulul, mis tähendas, et tükiks ajaks olid siin sahvrid tühjad ja näpud põhjas. Kuna samasugust kahju kannatas ka Sangaste, ei olnud siin naabrite abile loota. Uus puukirik õnnestus üles ehitada 1730. aastal. Kaks aastat enne seda oli Laatre mõisa omandanud Caspar Plateri väimees Johann Gustav Budberg, kelle abiga ehitati pärast Põhjasõda üles nii Sangaste kui Laatre kirikud. 

Üle saja aasta täitis Budbergi ehitatud Laatre kirik ustavalt oma ülesannet, seejärel oli aeg ehitada uus. 4. novembril 1825 otsustati konvendil, et Laatre uus kirik ehitatatkse kivist. Selleks lõid käed Laatre omanik Meiners, Tõlliste omanik Mengden ja Sangaste krahv Berg. 

Laatre kivikirik pühitseti 11. mail 1831. Liivimaa kindralsuperintendent oli sel ajal Sangaste ja Laatre eelmine õpetaja Karl Ernst Berg, kes alles mõni aasta varem oli siit Riiga läinud (Sangaste omanike Bergidega ta sugulane ei olnud). Kuna ta ise ei saanud Laatre kirikut pühitsema tulla, palus ta seda teha Võru praostil, kelleks oli toona Urvaste koguduse õpetaja Friedrich Gottlieb Moritz. Juhtus aga nii, et Moritz jäi haigeks ja temagi ei saanud tulla. Seepärast pühitses Laatre kiriku Võru koguduse õpetaja Heinrich Wilhelm Bornwasser. 

Koos kirikuga pühitseti ka uus orel ja tornikell, mille kulud kanti koguduse liikmete vabatahtlikest annetustest. Suurema annetuse oreli heaks tegi vürst Barclai de Tolly.

Usuvahetusliikumine oli siinkandis aktiivsem kui kusagil mujal Lõuna-Eestis. Sangaste-Laatre kihelkonnast läks vene õigeusku ligi pool elanikest, täpsemalt 48,6%. Õigeusu kogudus asutati Laatres 1848. aastal. 

Esimesed õigeusu jumalateenistused peeti Laatre mõisa vanas linnaserehes. Seejärel üüriti jumalateenistuseks vana kuur, aga see oli pisike, madal hoone soo ääres ja laskis tuult läbi. Sügisel ja kevadel oli sinna raske pääseda. 

Laatre õigeusu kiriku ehitust alustati 1866. aastal tüüpprojekti järgi. Samasugused kirikud on Lelles, Kallis, Toris, Hellamaal, Sadukülas ja mujal. Ehitaja surma tõttu jäi kiriku valmimine venima, mistõttu see õnnistati alles 1869. 

Esialgu õigeusklike arv kasvas. 1888 liikmega oli Laatre õigeusu kogudus üks Eesti suuremaid. 1898. aastaks kasvas kogudus 3383 liikmeni ning hakkas seejärel kahanema. Veel 1946. aastal oli hingekirjas 1700 liiget. 1970. aastate keskel lõpetas õigeusu kogudus siin tegevuse, kirik jäi tühjalt seisma ning on praegu üpris õnnetus seisus. 

Laatre luterlikku kirikut remonditi põhjalikult 1872. aastal: ehitati puidust haritorn, aknad muudeti teravkaarseiks, kirik sai lameda laudadest silindervõlvi ja orelirõdu. 1881. aastal ehitati idaseina uus maakivist käärkamber. Ühtlasi sai kirik uued uksed, uue altari ja kantsli neorokokoo stiilis. Paruness von Nolcken kinkis kirikule uue altaripildi, mille ta ise oli maalinud. See on koopia Kanepi kiriku altaripildist, mis kujutab Kristust ristil, taamal Jeruusalemma tempel. Maali kohal on sõnad: „Jumal on armastus“. 

1894. a. sai Laatre kirik uue oreli. Selle ehitas Riia orelimeister Walcker 2400 rubla eest. Orel on praeguseni alles, kuid sealt puudub palju vilesid. 

Laatrest on pärit ooperilaulja Endel Ani, kes mängufilmides „Kevade“ ja „Suvi“ kehastas köstrit. Laatre mõisas on üles kasvanud kirjanik August Gailit – Nipernaadi lugude autor. Laatre vallas on sündinud kirjanik ja koolmeister Friedrich Kuhlbars, kes kirjutas laulusõnad „Kui Kungla rahvas kuldsel aal…“ ja „Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal…“ Viljandi teatrile pakkus Kuhlbars välja nime Ugala – muinaseesti maakonna Ugandi järgi, kust Kuhlbars ise oli pärit. 

Ametlikult sai Laatrest iseseisev kogudus 1935. aastal, kuid Sangaste õpetajate teenida on ta jäänud siiamaani. 1938. aastal valati Tallinnas uus pronksist tornikell, millele on kirjutatud sõnad: „Hüüdja hääl“. 

Esimene maailmasõda ja Eesti vabadussõda Laatre kirikut ei puudutanud. Teise maailmasõja „suveniiridena“ on käärkambri ukse sees vintpüssi kuuliaugud. Lisaks lendas üks mürsk Laatre kiriku torni. Pole teada, kummalt poolt see lask tuli. Kerge oleks arvata, et venelaste poolelt, sest nad lõhkusid palju torne vaatamata sellele, et nende tuli polnud kunagi eriti täpne. Seevastu sakslased pigem vältisid kirikute pihta laskmist. 

Laatre kogudus on väike ja tubli. Kümmekond palvetajat on alati koos. Ridamisi on seal ametis olnud tublid juhatuse esimehed. Kui aga küsitakse, kas oleks mõistlik liita kogudus Sangastega, on eitav vastus kindel – oma kirik ja oma kogudus kestavad siin edasi. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Lisa kommentaar