Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Lohusuu koguduse lugu.

Lohusuu on põline kaluriküla Peipsi põhjakaldal Torma kihelkonnas, esmamainitud 1599. a. 

Enne Avinurme mõisa rajamist kuulus Lohusuu piirkond Laiuse ordulinnusele, mille omanik Erik Fleming ehitas 1667. a. oma kulul ja ilma ülemkonsistooriumi loata Lohusuu puust kiriku ja kinkis sellele pühitsemispäeva puhul karika. Uus kirik asus Tormast ligi 30 km kaugusel kihelkonna hõredalt asustatud äärealal, mille hulka kuulus ka Avinurme. Aja jooksul tekkis Lohusuu kiriku ümber küla, mida nimetati Õpetajavallaks ehk Papivallaks. 

Rahvas räägib, et kirik ehitati Avijõe vasakule kaldale Kutuse ehk Kolla mäele vana silla juurde. Puusild olnud talvel libe ja härjad ei pääsenud palgikoormaga üle. Nii tuli ehitati kirik enne silda lähimale künkale. 

Esialgu pidasid Lohusuus jumalateenistusi Torma koguduse õpetajad. Aastal 1678 kutsus Erik Flemingu poeg Axel siia Soomest kuningliku eskadroni jutlustaja Gabriel Rubelliuse, kes asus Lohusuu rahvast Jumala Sõnaga teenima. Kahjuks jättis soovida õpetaja keeleoskus ning sellest sündis palju pahandust, eriti halvasti edenes leeriõpetus. Rubellius oli kõva laulumees ja kogudus arvas, et ta võiks jätkata köstrina. 

Segadust tekitas seegi, et paralleelselt Rubelliusega pidas ka Torma õpetaja ennast Lohusuu  vaimulikuks. 23. aprillil 1680 kuulutati Lohusuu kogudus iseseisvaks. Tõdeti küll, et Torma kihelkonnast lahkulöömine sünnib ilma piiskopi ja ülemkonsistooriumi loata, kuid vabandati ühtlasi, et selleks andis tõuke tungiv vajadus. Kogudus pidi leppima Rubelliusega. Tormale anti vastutasuks mõned külad Laiuse kihelkonnast: Sadala, Uusküla, Iravere ja Tõreda ning Rääbise mõisa talupojad.  

Põhjasõda tegi lõpu Lohusuu iseseisvusele. Pole teada, mis sai õpetaja Rubelliusest. 1702. aasta kevadel oli ta veel ametis, aasta hiljem enam mitte. Siis astus ametisse uus õpetaja Reiner Brockmann noorem, kes oli Laiuse õpetaja poeg. Lohusuus ei saanud ta olla kauem kui aasta, sest pärast isa surma läks ta tagasi Laiusele. Lohusuu muudeti jälle Torma abikoguduseks. 

1723. aastal kingiti Lohusuu kirikule ovaalsed klaasimaalid, millel on kujutatud kohalikke vöörmündreid Johanit ja Andrest. Need on Eesti esimesed talupojaportreed, kus on ka midagi detailsemat näha. Andrese portree on tänaseks kadunud, Johani oma on Tallinna toomkiriku arhiivis. Klaasimaalid valmistas Tallinnas hiljuti Lübeckist saabunud Johann Samuel Reimers. Lisaks vöörmündrite piltidele olid kiriku akendel klaasimaalid ka Torma õpetaja de Moulin’i ja Avinurme mõisnik Skoghi vappidega. 

Bernd Reinhold Skogh võttis pärast Põhjasõda Avinurme mõisa rendile. 1730 taasasutati tema eestvedamisel Lohusuu köstrikool. 1732 alustas ta uue puukiriku ehitust. Selleks lammutati vana kirik maha ning vanale vundamendile ehitati uus. Valmis sai see 1735. aastal ning oli tolleaegseid olusid arvestades luksuslik hoone: 20 klaasitud akent, 24-haruline kullatud kroonlühter, altarikarikas ja kullatud tornikukk, lisaks kallid vaibad ja altarikatted. 1732. a. valati Stockholmis kirikukell, mis on kasutusel tänaseni. 

1714. aastal avas Vene riik Peterburi-Riia postimaantee. Iga paarikümne versta tagant oli ette nähtud postijaam. Ninasi postijaam asub Lohusuu kirikust 7 km Torma suunas. Selle kivist peahoone ehitati 1824. a. 

Postijaam on seotud dekabristide tegevusega 1825. aastal. Vürst Mihhaili ülesanne oli Ninasil kinni pidada kogu Peterburist tulev kirjavahetus kuni Varssavis viibiva suurvürst Konstantini võimust loobumise teate saabumiseni. Pool sajandit hiljem, 1881. a. sai tulevane Vene keiser Aleksander III just Ninasil viibides teada, et tema isa, keiser Aleksander II on atentaadi läbi hukkunud. Ninasi hobupostijaamas on peatunud ka kirjanik Honoré de Balzac, keisrinna Katariina II, heliloojad Robert Schumann ja Ferenc Liszt, Kalevala koostaja Elias Lönnrot jpt. 

Aastatel 1892 – 1916 tegutses postijaama hoones leprosoorium, 1919 – 1966 Kalmaküla algkool, 1992 – 2007 Eesti Piirivalve Ninasi kordon ning praegu Virumaa koolituskeskus. 

18. sajandil saabus Peipsi kallastele hulgaliselt vene vanausulisi. Lohusuus rajasid nad Avijõe idakaldale Veneküla, mida ka Vene-Lohusuuks nimetatakse ning Avijõe läänekallas on sel juhul Eesti-Lohusuu. 

Kui ajahammas Lohusuu kiriku kallal oma töö tegi, tuli remont ette võtta. Avinurme mõis lubas anda materjali, Torma mõisalt küsiti tööraha. Aga Torma puikles vastu: kui tahate olla iseseisev kihelkond, siis ehitage ise oma kirik! Vaidlus kestis aastakümneid. Avinurme mõisnik von Rosen jõudis vahepeal äragi surra. Alles pärast seda, kui Lohusuu kiriku eestseisjaks valiti Laius-Tähkvere mõisnik, läks uue kiriku ehitus lahti. See võiks olla 1776. aasta paiku. Umbes samasse aega jääb ka praeguse surnuaia asutamine 1774. a. 

Uus puukirik ehitati Joosua künkale, kus asub ka praegune kirik. Vanast kirikust teiselt poolt jõge toodi uksed, aknad ja kell. Köstriks oli sel ajal Kristjan Masik. Lohusuus sündis tema poeg Otto Wilhelm Masing, kellest sai kirikuõpetaja Lüganusel, Viru-Nigulas ja Äksis ning kes keele- ja kirjamehena võttis kasutusele õ-tähe. 

Vennastekoguduse ärkamine puudutas ka Lohusuu kogudust. 1816. a. ehitati siia palvemaja. 

1863 ehitati Lohusuu õigeusu kirik. Selle puukiriku asemele ehitati kivikirik 1898. aastal. 

19. sajandil kasvas ja arenes Avinurme piirkond. Lohusuu jäi sealsetele inimestele aina võõramaks ning Lohusuu kiriku toetamist peeti koguni ülearuseks asjaks. Niikaua, kui kirik veel püsis, ei tõstetud nurinat, kuid ühes vana puukirikuga hakkas lagunema ka rahva üksmeel kiriku asjus. Nõuti, et uus kirik tuleb ehitada Avinurme. Teine ettepanek oli ehitada uus kirik Lohusuu ja Avinurme vahele Kärasisse. Lohusuu ei tahtnud sellest kuuldagi – nemad olid uhked, et esimene kirik asus nende külas ega pidanud võimalikuks asukoha muutmist. 

Erinevatest seisukohtadest kujunes välja terav võitlus. Vana kirik, armetu ja lagunenud, seisis vaevalt tugede najal püsti, aga uue ehitamist ei suudetud kokku leppida. Lisandusid piiritülid Lohusuu kiriku ja Avinurme mõisa vahel. 

Nii Lohusuu kui Avinurme taotlesid ehitusluba, aga loa sai ainult Lohusuu. Sellega oli asi otsustatud ja 1877 läks ehitus lahti. Aga Avinurme jättis oma osa maksmata. Lohusuu uusgooti stiilis kivikirik sai siiski valmis ja pühitseti 29. septembril 1882. a. 

Uue kiriku käärkambri akendesse paigutati neli vana klaasimaali. Kolm uut kroonlühtrit valmistati Eduard Drossi töökojas Tartus. Carl Schulbach ja Isak Josua kinkisid kolm veinikannu. Oreli ehitas Walcker Saksamaal. 

Tartu kunstnik Woldemar Friedrich Krüger maalis koopia oma kaasaegse Dresdeni kunstniku Adrian Ludwig Richteri maalist „Kristus Geneetsareti järvel“. See kujutab Jeesust sirutamas kätt laintesse vajuvale Peetrusele. Maal varastati kirikust 10. juunil 1995, kuid saadi juba järgmisel aastal tagasi ja restaureeriti. 

Suhted Avinurme ja Lohusuu vahel ei läinud paremaks. Aastal 1903 sai Avinurme rahvas oma kirikuõpetaja ning 1909 valmis Avinurme kirik. Endiselt olid mõlemad Torma abikogudused. Üksikuna polnud kumbki nii suur, et võinuks oma kihelkonda rajada. Avinurmikud kavatsesid eraldada Tormast ühise Avinurme-Lohusuu kihelkonna, kus Lohusuu oleks jäänud abikirikuks. Sellest said lohusuulased teada ja olid ägedasti vastu. Eesti Vabariigi ajal said mõlemad oma iseseisvuse: Avinurme 1920 ja Lohusuu 1937. Erinevalt Avinurmest ei jõudnud Lohusuu siiski oma kirikuõpetajat ülal pidada, mistõttu jäi Lohusuu kogudus Mustvee õpetaja teenida. 

1939. a. valmistasid naiskodukaitsjad Lohusuu kirikule uued altari ja kantsli katted. Tallinna Kaarli kiriku eeskujul tehti need rohelisest kalevist, kaunistatuna siidi ja pärlitega. See oli kalliks kingituseks kirikule. 

Alles pärast Teist maailmasõda sai Lohusuu kogudus päris oma õpetaja. 18 aastat teenis kogudust Anton Ekstein. 2. augustil 1964 pidas oma esimese jumalateenistuse Lohusuu kirikus Mustvee õpetaja Eenok Haamer. Organistina on alati tema kõrval olnud abikaasa Eha Haamer. Kui 2019. aastal täitus neil 55 aastat Lohusuu teenimist, asetati kiriku juurde pink pühendusega „Eha ja Eenok Haameri perele, tänuga Lohusuu kogudus“. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2