Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Mihkli koguduse lugu.

Muinasaja lõpul oli Soontagana üks olulisemaid keskusi kogu Lääne-Eestis. Aastavahetusel 1215/16 alistus linnus riialaste, liivlaste ja latgalite ühisväele ja preester Godfrid lubati linnusesse ristima. Aastal 1226 käis Petrus Kaikinwalde koos ühe teise preestriga läbi Soontagana ja mereäärsed alad, kus neid rõõmuga vastu võeti. Nad kuulutasid Jumala Sõna ja ristisid mehed, naised ja lapsed, kes varem olid jäänud ristimata. See teine preester võis olla Liivimaa kroonika autor Henrik, kes tõenäoliselt teenis mõned aastad ka Mihkli kogudust ja korraldas siin kirikuehitust. 

Esimene kirik oli tõenäoliselt puust ning 13. sajandi teises pooles asus kogudus ehitama uut paekivist kirikut, mis püsib tänaseni. See oli lihtne puitlaega ehitis, mis koosnes altariruumist ja ühelöövilisest pikihoonest. Altariruumi põhjaküljel oli muusikarõdu. Võlvid lisati hiljem, aasta 1500 paiku. Kuna kiriku seinad on üsna õhukesed (u. 1,35 m), püstitati kirikusse võlvide toetamiseks jässakad seinapiilarid ja piki seinu kulgevad kandekaared. Samamoodi ehitati võlve Keilas ja Jõhvis, võimalik, et koguni samade meistrite poolt. Samal ajal maaliti märjale krohvile kaunistused. Torn esialgu puudus ning kelli helistati kiriku lääneviilul asunud puidust ärklis. 

Soontagana kirik pühitseti peaingel Miikaeli nimega – sellest ka kihelkonna nimi. Veel 18. sajandi pitsatil on kirjas: Mihkli kirik Soontaganas. Katoliku ajal kuulus kihelkond Saare-Lääne piiskopkonda. Soontagana lõunapoolne osa ulatus Pärnuni välja ning selle baasil loodi Pärnu kihelkond, millest Rootsi ajal eraldati Audru ja Tõstamaa kihelkonnad. 

Liivi sõja segastel aegadel kasutasid kohalikud suurmaaomanikud juhust ja liitsid oma maade külge katolikuaegsed kirikumaad. Samamoodi tehti Karksis, kus maad jäidki mõisnikele. Mihkli kogudusel õnnestus oma õigust nõuda Rootsi kuninga käest ja Gustav Adolfi käsul antigi kirikuvalla maad tagasi Mihkli kogudusele. Otsust kordas kuninganna Christina 1651. aastal. 

Aastal 1582 poolitati Mihkli kihelkond riigipiiriga. Kaks kolmandikku jäid Pärnumaa koosseisus Poolale ja põhjapoolne kolmandik, kus asub kirik, jäi Läänemaa hulgas Rootsi riigile. Maakonna piir poolitas Mihkli kihelkonda ka Rootsi ajal ja Vene ajal läks siit piir kahe kubermangu, Eesti- ja Liivimaa vahel. 

1672 tuli Mihklisse Kullamaa kirikuõpetaja poeg Heinrich Göseken noorem. Ta tuli õpetaja Tunzelmannile abiõpetajaks ja väimeheks. Mihklis jätkas ta oma isa tööd piiblitõlke alal. Aastal 1694 kurtis ta rahva patust elu ja nimetas, et need, kes kirikusse ei tule, elavad nagu loomad ja jäävad oma meelekangusesse. Samas loetles ta palju apostlite ja pühakutega seotud mälestuspäevi, mida kohalik rahvas pühendunult tähistas. Göseken pidas seda ebausuks, aga talle vastati, et „see on ikka vana usk olnud.“ Lisaks kiriku ümber asunud surnuaiale kasutati Mihkli kihelkonnas veel 13 külakalmistut. 

Veel kurtis Göseken, et kiriku katus on lagunenud, väike kellatorn ähvardab maha kukkuda ja suur kellatorn kõigub „ülevalt, alt ja igast küljest“. Selles õnnetus tornis helises selge häälega vasest kell, mis valati 1684. a. Stockolmis. Kogudusele kinkis kella 1685. a. õpetaja Göseken isiklikult. Õieti tegi ta seda olude sunnil, sest ta oli laenanud raha kella kinkijale, kes ära suri ja laen jäi tagasi maksamata. 

Aastal 1708 oli kogudusel olemas hea tahe uus torn ehitada, kui aga tarviliku raha kokku saaks! Parasjagu käis Põhjasõda ja 1710 surid katku nii õpetaja Petrus Alinus kui suur osa koguduse liikmeist. 

19. novembril 1747 murdis sügistorm kellatorni viimaks maha. Järgmised 33 aastat oli kirik ilma tornita. Praegune torn ehitati 1780. aastal, ent 16. juulil 1801. a. tabas seda torni pikselöök. Suuremat kahju õnneks ei sündinud. 

1772. aastal keelati kirikutesse matmine ja surnuaiad tuli viia vähemalt 300 sülla kaugusele kirikust. Mihklis jõuti korralduse täitmiseni alles mitmekümne aasta pärast. Praegune Mihkli surnuaed pühitseti 1803. aastal ja kaks esimest surnut maeti sinna 28. aprillil (vkj). 

Ligi pool sajandit teenis Mihkli kogudust Joachim Salemann, kes pärines nimekast Tallinna pastorite suguvõsast. Ta õppis Wittenbergi ja Halle ülikoolis ning pooldas vennastekoguduse liikumist. Järgmised 51 aastat teenis kogudust õpetaja Johannes Friedrich Glanström, kes oli kasvanud pietistlikus peres ning suhtus vennastekogudusse lugupidavalt. Herrnhuti diakon Jakob Marrasch oli olnud talle koduõpetajaks. 

1780. a. paiku ehitati vennastekoguduse palvemaja Mälgu talu maale. Maja jäi kasvavale ärganute hulgale väikeseks. Uus palvekoda ehitati samale kohale suurem. Ühel pühapäeval loeti vanas palvemajas, järgmisel juba uue maja seinte vahel, millel, tõsi küll, katust veel polnud. Rahvas elas küll vaeselt, aga palgid ja lauad toodi kokku. 1830. a. ehitatud Pikavere Mälgi palvemaja elab ja tegutseb tänase päevani. Kohaliku prohveti Järve-Jaani sõnul pidavat Pikavere palvemaja Kristuse taastulemiseni püsima. Järve-Jaan tegutses Koonga vallas 1809. aasta paiku. Kuigi kaasaegsed pidasid teda nõdrameelseks, on märkimisväärselt palju sellest, mida ta ette kuulutas, järgnevate sajandite jooksul täide läinud.  

19. sajandil ehitati laiemaks Mihkli kiriku aknad ja vana paeplaatidest põrand kaeti puitpõrandaga. Kuna 19. sajandi keskel siirdus 22% kogudusest õigeusku, jäid mitmed ümberehitused tegemata. See-eest ehitati Kalli külla õigeusu kirik. 

Aastal 1852 organiseeris kirikuõpetaja Wilhelm Schmidt siin Läänemaa esimese laulukoori ja sama hingekarjase eestvõttel pandi 1871. a. Mihkli kirikus hüüdma esimene orel. Selle ehitas Gustav Normann. Kuna pill võttis palju ruumi, ehitati selle jaoks kirikusse rõdu. Õpetaja Schmidti ajal (1872) valmis ka uus käärkamber ja 1883. a. maalis kohalik mees Georg Magnus Künnap kirikule praeguse altaripildi. 

11. juunil 1902 sai kirik jälle piksega pihta ja tornikiivrit tuli parandada. Sel ajal jäid kirikuõpetajate ametiajad Mihklis järjest lühemaks ja pärast Vabadussõda sattus kogudus olukorda, kus kolme aasta jooksul ei õnnestunud oma õpetajat leida. Kaaluti isegi ühinemist Audru kogudusega. Olukord oli seda kummalisem, et Mihkli oli vaimulikult elav kogudus, mille suur enamus käis hoolega kirikus ja pakkus välja ka palvevendi, kes kogudust suudaks teenida, kuigi kirikuseadus niisugust lahendust ei võimaldanud. 

Murede põhjuseks peeti Mihkli muutumist kõrvaliseks kohaks kaugel linnast ja raudteest. Mihkli kihelkonnas ei olnud postkontorit, telegraafi ega telefoni. Keskmise suurusega koguduse kohta võinuks ka vaimuliku töötasu parem olla. Viimaks tuli siia 60-aastane Hermann Lezius, kes aastakümneid varem oli seda kogudust juba mõnda aega teeninud. 

1941. aasta suvel hakkasid kohalikud mehed Nõukogude võimuorganitele vastu ja pidasid mitu lahingut. Igaks juhuks peideti ära Mihkli kiriku väärtuslikumad esemed. Vaatamata sagedastele läbiotsimistele ei leitud ei kirikuriistu ega õpetajat. 

1943. aastal, kui sõjategevuseks vajati üha enam värvilist metalli, esitasid Saksa okupatsioonivõimud nõudmise ohverdada kirikukellad rinde heaks. Koguduse liikmed polnud nõus ja 13. juuli ööpimeduse varjus võtsid kohalikud mehed Mihkli kiriku tornist rootsiaegse kella maha, vedasid paari kilomeetri kaugusele Niida mäele ja kaevasid liivasesse pinnasesse. Samal ööl viidi varjule ka kroonlühtrid. Õpetaja Juhan Truu põgenes 1944. a. Rootsi. 

Alates 1945. aastast teenis Mihkli kogudust jutlustaja, diakoni, aseõpetaja, õpetaja ning praostina Gustav Maarand. Aastal 1999 siirdus ta emerituuri ning suri Mihklis aastal 2003. 

1971. aasta suvel, mil kella peitmise eestvedajad olid surnud, hakati taas otsima. 27. juulil leiti kell üles ning paigutati kirikutorni. Kroonikaraamat leiti kiriku põhjaseina salakäigust ehituslike väliuuringute käigus 1986. aastal ja seinalühtrid kiriku pööningult 2011. aastal. 

Kui 2011. a. kirikule uut kivikatust pandi, eemaldati võlvide pealt umbes 230 tonni mulda ja prahti. Jäi mulje nagu oleks keegi püüdnud kirikut soojustada. Muld pärines ilmselt kiriku kõrvalt, mistõttu see sisaldas ka inimeste luid. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Mihkli koguduse koduleht

1