Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Palamuse koguduse lugu.

Vaiga muinasmaakonda mahtus vähemalt kolm kihelkonda: lõunapoolne Palamuse, mis liideti 1224. aastal Tartu piiskopi valdustega ja põhjapoolsed Laiuse ja Torma, mis jäid Liivi ordule. Arvatakse, et Vaiga maakond oli lähedastes sidemetes Ugandiga. Suurema ristimise korraldasid Vaiamaal Petrus Kaikewalde ja Läti Henrik 1220. aastal. 

Legendi järgi rajasid Palamuse koguduse kolm munka, kes saabusid siia paadiga mööda Amme jõge Kärknast ehk tsistertslaste Valkena kloostrist. Kui 1234. aastal venelased kloostri rüüstasid, oli selle hirmsa sündmuse tunnistajaks teiste seas juba Palamuse preester Theodoricus de Paldessen. Nii kirjutas paavst Gregorius IX 20. novembril 1234. 

Palamuse kivikirik ehitati 13. sajandil. Sellest ajast on praeguseni alles ruudukujulise altariruumi seinad ja kividest laotud altar. Altar võib isegi vanem olla kui seda ümbritsev kirik. Säilinud on altarit kattev paekiviplaat viie ristiga. 

14. sajandil laoti müürid Palamuse altari ümber kõrgemaks, ehitati praegune pikihoone ja käärkamber. Uute võlvide roidevorm sarnaneb Tartu Jaani kirikule. Võlvide peale viib kaks kitsukest müürikäiku. Müürid on paksud ja aknad olid esialgu kitsamad. Kiriku välisseina valgele krohvipinnale maaliti telliseid imiteerivad punased jooned. Ka kiriku siseseinad olid kaetud maalingutega. 

Vähemalt kuuest müürinišist on praeguseni avatud viis. Kiriku külgedel olid kõrvalaltarid ja otsaseinas kapike armulaua andide tarvis. Tänapäeval on avaused kasutusel palveküünalde süütamise kohana. 

Kolm vana hauaplaati asusid algselt altariruumi põrandal. Üks kannab aastaarvu 1460, teine 1458 ja kolmas on nende eakaaslane. Kaks suurt kiviristi kirikuaias pärinevad tõenäoliselt 17. sajandi algusest. 

Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõja elas Palamuse kirik kenasti üle. 1627. aasta visitatsioonil pandi kirja, et on ilus suur võlvitud kirik. Altariruum ja pool kirikut seisis veel katuse all, oli kividega kaetud. Puudusid kantsel, pingid ja aknad. Sellest ajast on Palamuse kogudust teeninud luterlikud pastorid. Esialgu tuli neil teenida ka Maarja-Magdaleena ja Äksi kogudusi. 

Palamuse kirik kannab Bartolomeuse nime, mis tähendab „Tolomei poega“. Selle jüngri täisnimi võis olla Naatanael Bar-Tolomei. Jeesus ütles tema kohta (Jh 1,47): „Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.“ 

Raskemini kannatas Palamuse kirik Rootsi-Vene sõjas 17. sajandi keskel (1656 – 1658). Siis jäi kolmelööviline pikihoone ilma oma võlvidest. Kaua aega kattis kirikut lihtne laudlagi. Peaasi, et Jumala Sõna sai kuulutatud. Kui 1670. aastatel pastoraat pikselöögist süttis, tõi õpetaja Petrus Bluming põlevast majast välja üksnes Piibli. Rohkemaks ei jäänud aega. 

Järgmine õpetaja Leonhard Eder võttis 1685. a. koolitöös kasutusele Forseliuse koostatud õpperaamatud. Samal aastal õppis Forseliuse seminaris vähemalt viis Palamuse kihelkonna poissi. Kuna köster ei osanud korralikult lugeda ega laulda, küll aga tekitas pahandust liigsöömise, joomise ja kaklemisega, lasi õpetaja ta ametist lahti ja leidis uue. Kihelkonna patroon, kelle äi oli vana köstri ametisse pannud, ei leppinud sellega. Kirikuõpetaja saatis vana köstri käekõrval kirikust välja ja lahkas küsimust avalikult kantslis. Patrooni kokk astus oma peremehe käsul tegevusse – kiskus noore köstri oma kohalt ja pani vana asemele, üteldes seejuures õpetajale „palju kõlbmata sõnu“. 

1696. aastal sai Palamuse kirik barokkstiilis altarimaali ja kantsli, mille valmistajaks on peetud Tartu meistrit Johann Dietrich Neuhausenit. Kalli kingituse tegi kirikule kihelkonna patroon ja Kuremaa omanik Georg Conrad von Ungern-Sternberg. 

Altarisein on kolmeastmeline, igal astmel õlivärviga maalitud tahvelmaal. Kõige suurem, alumine maal kujutab püha õhtusöömaaega, selle kohal on “Kolgata”, mis kujutab Kristust ristil, mille all on jünger Johannes ja Jeesuse ema Maarja. Kõige väiksem, ülemine maal kujutab üles tõusnud Kristust, keda ehmunult jälgivad hauda valvanud sõdurid. Maale ümbritsevad figuurid. Kõige tipus on võtja Kristus. Keskmist astet piiravad taimornamentikaga liidetult kaks inglit. Kummalgi pool alumist astet on naise kuju ning siis Mooses ja Ristija Johannes. 

Nikerdatud kujudest kantsli tahkudel on äratuntavad Kristus Kõigevalitseja ning apostlid Andreas ja Peetrus. Nimepidi on teadmata kaks pühakut ja kaks evangelisti. Kantsli suur kõlaräästas on kaunistatud inglikujudega. Selle all on kujutatud tuvi Püha Vaimu sümbolina. 

Põhjasõjas jäi kirik puutumata, küll aga hävis pastoraat ja kirikuõpetaja suri katku. Kogudus jäi pooleks sajandiks naaberkoguduste hoolealuseks. 

1778 valati Tallinnas tornikell. Palamuse kirik sai barokse haritorni ja vaskplekist kuke, mis tänagi oma ülesannet täidab. 

1818. aastal sai Palamuse õpetajaks Ludwig Kolbe. Selleks ajaks oli Palamusele jõudnud vennastekoguduse ärkamine, mis levis eriti hoogsalt Nava küla ümbruses köster Silla Hindriku eestvõttel. Nava külla ehitati palvemaja. Usulise ärkamise poolest edestas Palamuse kõiki oma naaberkihelkondi. Õpetaja Kolbe hoidis algusest peale vennastega häid suhteid. Muuhulgas pidas ta nende soovil südaöist jõulu-jumalateenistust. 

Peale selle korraldas õpetaja Kolbe talurahvale perekonnanimede panemise, asutas kihelkonnakooli ja remontis kirikut. Tema ajal sai kirik tellistest põranda ja uued pingid. 

Esimene orel saabus Palamuse kirikusse Stuttgartist 1858. a. Kuna see kippus kohe roostetama, viidi see juba mõne nädala pärast edasi Tartusse, kus seda oli võimalik kasutada õpetajate seminaris või gümnaasiumis. 1861. a. jäi siia pidama uus, Kessleri poolt Tartus valmistatud orel. 

Aastatel 1895 – 1899 õppis Palamuse kihelkonnakoolis tulevane kirjanik Oskar Luts. Tema raamatud ja nende alusel vändatud filmid tõid Palamusele palju tähelepanu. Just siin avati Eesti kihelkonnakoolide ajalugu tutvustav muuseum. 

1899. aastal sündis Kaarepere vallas Oskar Lutsu tädipoeg Jüri Kimmel, kellest sai hinnatud kirikuõpetaja Põlvas. Teiste seas on Palamuse koguduses ristitud tulevased kirikuõpetajad Otto Tallinn ja Vello Salum. 

Maailmasõdades ja Vabadussõjas jäi Palamuse kirik puutumata. 

1926. aasta vana-aasta õhtul lõhkes kiriku kell. 20. veebruaril 1927. a. pühitseti uus, Tartu Teguris valatud kell, mis heliseb kirikutornis tänini. 

1929. aastal võeti kirikus ette suurem ehitus. Kirikule valati saledatele piilaritele toetuvad raudbetoonvõlvid, mille vormid laenati Tallinna hilisgootikast. Samal ajal ehitati kirikule uus võlvitud eeskoda. Kirik sai uued pingid, uksed, ahjud, uue põranda ja ümber kujundati aknad. Vana orel lõhuti välja. Uue ehitamine ebaõnnestus. Üleandmise momendil see töötas, aga mitte kaua. Nõukogude ajal saadeti koguduse laulu harmooniumil. 

Kiriku kõrval pastoraadis oli nõukogude ajal täitevkomitee. Ühel pühapäeval 1952. aasta kevadel nägi keegi noor ametimees inimesi kirikusse minemas ja hakkas neid sõimama. Kirikulised ei teinud kuulma, aga mees tuli järele ja ähvardas kiriku põlema panna. Vähe sellest – jumalateenistuse ajal tuli ta kirikusse ja hakkas armulaualisi käsipidi altari ümbert ära ja kirikust välja ajama. Hüppas siis üle altari võre, aga õpetaja Paul Ilves lükkas ta eemale. Tekkis rüselus, noormees lõi õpetajat paar korda ja käis kolm korda üle altari võre. Kirikulised vaatasid, et „valmis vanapagan, ainult saba puudub.“ 

Kuna pastoraat oli ära võetud, tuli kirikuõpetajal elada mujal. Aldur Parts elas mõnda aega kiriku käärkambris, Kalle Kasemaa aga kirikumõisa aidas. 

1985. a. paigaldati kirikusse võimas elektrisüsteem ja elektriküte ning vahetati põrandad. Peale selle paigaldas kolhoosi esimees Jaan Koll kirikusse õliradiaatorid ja nüüdsel ajal on lisatud ka pingiküte. 

1994. a. toodi Rootsist oreli osad, mis küll kokku pandi, kuid 29 registrist mängis paremal juhul 13. Aastal 2002 jäi seegi pill seisma kuni 2020 osteti Saksamaalt Kisselbachi digitaalorel.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.