Koguduse lugu: Sangaste kogudus

Sangaste kirik (Foto: koguduse koduleht)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Sangaste koguduse lugu.

Otepäält 17 km Riia poole ehitati viikingiajal Sangaste linnus, mis ühendas Väike-Emajõe piirkonda ja hõredalt asustatud lõunapoolseid alasid Koiva jõeni välja. 14. sajandil sündis Sangaste ja Otepää äärealadel Urvaste kihelkond ja Sangaste lõunapoolsest osast eraldus Karula kihelkond. Rootsi ajal loodi Karula ja Urvaste piirimail ka Hargla kihelkond. 

Pärimuse järgi oli kirik juba Sangaste linnuses. Sellest ka linnuse jalamil asuva järve nimi: Kirgjärv. 1223. aastal läänistas Tartu piiskop Sangaste kihelkonna Lüneburgi Helmoldile, Rosenite esiisale. Seejärel sai Sangastest Tartu piiskopi lauamõis ja keskus viidi linnamäelt praeguse Sangaste mõisa kohale. Kirik ehitati paika, kus Väike Emajõgi ristub maismaateega. 

Esimest korda on Sangaste Andrease kirikut mainitud 1379. aastal. See lihtne maakividest kirik kannatas Liivi sõjas 1582. aastal, kuid tehti jälle korda. 

Katoliiklikul Poola ajal ehitas Laatre omanik von Taube oma mõisasse väikese kiriku, „et evangeelset Jumala sõna kuulutada.“ Sangaste kihelkonda on ikka topeltnimega Sangaste-Laatreks nimetatud. 

1613. a. nimetas katoliku preester Tecnon Sangaste kirikut Ecclesia Sanguinis Christi – Kristuse vere kirik, ja lisas, et siin hoitakse hoolega Kristuse ihu ja verd. Sel ajal oli kihelkonna piires veel mitu kabelit. Rahvajutu järgi asunud üks Kurevere Jaanimäel. 

Sangaste kirik lõhuti Poola-Rootsi sõjas. 1630. a., kui kogudust asus teenima luterlik pastor Joachim Rossihnius, olid kirikust alles vaid müürid. Võlvid olid hävinud. Rossihnius oli hinnatud jutlustaja ja tõlkija – lõunaeestikeelse luterliku kirjanduse rajaja. Ta tõlkis eesti keelde epistleid ja katekismuse. 

Nelja aasta pärast oli Sangaste kirik parandatud, väljast lubjatud ja laudkatus peal, akendel klaasidki ees. Kirikus oli puust altar ja väike hõbekarikas selle peal. Olid istekohad koguduse jaoks ja tornis kaks väikest kella. Vaid kantsel oli puudu ja 1642. a. tähendati, et puudu oli ka lagi. 

Kui venelased 1656. aastal Tartu vallutasid, põgenes Sangaste kirikuõpetaja Christian Wassermann Haapsallu ja jäigi sinna ametisse. 

Rootsi aja lõpul teenis Sangaste kogudust Chilian Rauschert, kes 1686. aastal kutsus siia Forseliuse õpilase ja abilise Bengt Adamsoni. Rauschert andis koolitoaks kirikumõisa vana häärberi ja koolipoiste öömajaks oma rehe. Kuigi Bengt oli vaevalt üle 15 aasta vana ja mõnedki õpilased tema eakaaslased või vanemad, edenes lugema õppimine rõõmsal meelel ja imehästi. 

Enamik Bengti õpilasi jõudis ühe talvega kaugemale kui läti koolilapsed saksa koolmeistrite juhatusel kahe talvega. Rauschert ja Bengt käisid koos Riias, kus kindralsuperintendent Johann Fischer nõustus, et sakslaste asemel tuleks koolmeistreiks võtta läti ja eesti talupoisse. 

Chilian Rauschert oli hea kõnemees. 1690. a. pidas ta jutluse Tartu Ülikooli taasavamisel. Kirikuraamatusse märkis ta, et „16. mail 1697 kella 10 ja 11 vahel öösel tundus siin ja ümbruses midagi maavärisemise sarnast.“ 

Mõne aasta pärast algas Põhjasõda. 28. juulil 1702 läks Vene korpus Sangastes asuva Rootsi välikorpuse vastu. See taandus üle Väikse Emajõe Hummuli mõisa juurde ja sai lahingus lüüa. Sangaste kirik põles ja õpetaja Rauschert viidi Venemaale vangi. 

Üle kümne aasta oli Sangaste kogudus ilma oma õpetajata. Vabanedes pöördus Rauschert tagasi Sangastesse. Ta armastas oma kogudust ega lahkunud temast, kuigi talle pakuti Narvas ülemõpetaja kohta. 

Esialgu püstitati ajutine puust „hädakirik“. Alles 1742 õnnestus Laatre omaniku, parun Budbergi abiga Sangaste kivikirik üles ehitada. See pühitseti 12. pühapäeval pärast kolmainupüha. 

Chilian Rauscherti tööd jätkas tema poeg Gotthard Friedrich Rauschert. Ka tema oli usin kirjamees. Koos Kambja õpetaja Sutoriga kohendas ta Wastse Testamendi tõlget, mis trükiti 1727. a. Seejärel valmis 1729 koos Sutori ja Otepää õpetaja Clarega tartukeelne lauluraamat. 

Õpetaja Rauscherti töökusest kõneleb seegi, et kord oli ta 18 päeva järjest külades palvetunde pidamas. Gotthard Friedrich Rauschert maeti Sangaste kiriku altari kõrvale. 

Järgmine õpetaja Zacharias Raebel jäi poissmeheks. Ta elas kokkuhoidlikult ning oli maise varanduse poolest õnnistatud. Kirikuraamatuid ta ei pidanud, ametitalitused märkis üles sedelitele, mida hoidis suures viljakotis. 

Õpetaja Johann Sebastian Nelkerdt oli tubli põllumees. Kirikumõisa põllud andsid rikkalikku saaki. Sama ei saa öelda vaimupõllu kohta. Kui ümberringi levis vennastekoguduse ärkamine, jäi Sangaste sellest kõrvale. Viljakas põllumaa ei toonud inimesi Jumala juurde. Ei aidanud ka vendade suhtes sõbralik mõisahärra. 

1765. a. oli Kuigatsi vallas siiski 50 ärganut. 1874 pühitseti Vaalu kooli- ja palvemaja, kus veel Eesti aja lõpul palvetunde peeti. 

1861. a. parandati Sangaste kiriku võidukaare võlv ning kirik sai uue kaarlae, uued aknad, uksed, kantsli ja altari. Kantsel tehti nelinurkne. Kiriku sisemus sai klassitsistliku ilme. Muutmata jäi baroksete ristvõlvidega käärkamber. 1873. a. kaeti kirik uue sindlikatusega ning ehitati uus, barokkvormides haritorn. 1883 telliti Münchenist altarimaal. Sellel on kujutatud Kristust ristil ja risti all Jeesuse ema Maarja, Maarja-Magdaleena ja jünger Johannes. Maali all on predella ehk väike maal, mis kujutab püha õhtusöömaaega. Kiriku idaseinal altari kohal on suur kipsist ristil rippuva Kristuse kuju. 1894 valati Peterburi Orlovi tehases tornikell. 

Kirikus jäävad silma kaks neogooti stiilis kahhelpottidest ahju. Tartu pottsepp Hans Lõoke valmistas need 20. sajandi alguses. Selliseid luksuslikke ahje kohtab Eesti kirikutes harva. 

1869. a. alustas tegevust Sangaste-Laatre laulukoor ja 1871. a mängukoor ehk orkester. 1885. a. registreeriti ühise põhikirjaga selts nimega Sangaste-Laatre Laulu- ja Mängukoor.

Sangaste oli üks Lõuna-Eestis jõukamaid mõisaid. Krahv Berg aretas 1875. aastaks talvekindla ja suure teraga rukkisordi “Sangaste”. See on täna vanim kultuurrukki sort, mis on tootmises levinud. 

1918. aasta detsembris võtsid kommunistid Sangaste mõisa enda kätte. Kirikuõpetaja Albert Hesse, kelle kaks venda tapeti, põgenes Ida-Preisimaale. Kogudust teenis ajutiselt tema 82-aastane isa, endine Sangaste õpetaja. 

Kui noormehed olid Vabadussõjas, käisid 1919. aastal leeris ainult tütarlapsed. Vabadussõja ausammast pole aga Sangastesse kunagi püstitatud – üks väheseid kihelkondi, kus seda pole. Plaaniti küll, aga taheti midagi võimsamat, sest oli rikas kihelkond. Enne sai aeg otsa, kui midagi ehitada oleks jõutud.  

Sangaste vana oreli ehitas 1832. aastal Paide meister Carl Thal. Aastatega oli üheksast registrist alles vaid neli. Uue oreli ehitasid vennad Kriisad 1924. aastal. 7. septembril mängis köster Karl Rossmann viimast korda vanal orelil. See mäng jäi viimaseks nii pillile kui mängijale. Köstri silmad uut orelit ei näinud. Uus, 24 registriga orel saabus 15 hobusekoormaga ja pühitseti 23. novembril. Vanast orelist jäi alles prospekt. 

Eesti Vabariigi päevil kiideti küll Sangaste koguduse head majanduslikku järge, kuid kurdeti inimeste usuleiguse üle. 

Teises maailmasõjas jäi kirik terveks, aga küüditamine käis siit raskelt üle. Koguduse nõukogu viidi peaaegu täies koosseisus külmale maale. Õpetaja Johannes Laurson võeti surnuaiapühalt kinni ja viidi Siberisse. 

Kirikuga oleks võinud halvemini minna. Noored saksa sõdurid kaevasid kiriku kõrvale kaeviku ja panid sinna kuulipilduja üles. Ohvitser ajas nad minema ja näitas käega Võru poole, kust mäe pealt oleks neid kohe auklikuks lastud. Venelased tegid kirikusse laatsareti. Orelit lõhuti pisut ja altari pilt lõigati katki, kuid suuremat kahju ei tehtud. Kolm saksa sõdurit ja üks ohvitser on maetud käärkambri akna alla. 

1960. aastatel hakkas koguduse elu alla käima. Kaua aega polnud siin oma õpetajat. Pastoraat lagunes. Viimaks läks koguduse nõukogu Tallinnasse nagu Makedoonia mees paluma, et keegi tuleks neid teenima. Ja tuligi! Ivo Pill saadeti Sangastesse karistuseks tema varasemate tempude eest, kuid ta tunneb, et Sangastest sai temale karistuskoguduse asemel hoopis õnnistuskogudus.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar