Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Suure-Jaani koguduse lugu.

1211. aasta sügisel korraldasid sakslased retke Põhja-Sakalasse. Lõhavere linnusele pandi tuli otsa. Neli aastat hiljem alistus Lõhavere piirajatele ning Lembitu võttis vastu ristiusu. Kaks aastat hiljem langes Lembitu Madisepäeva lahingus. 

Lõhavere ümbrusest sai Suure-Jaani kihelkond. Juba 13. sajandil ehitati Suure-Jaani järve kaldale kolmelööviline kivikirik koos altariruumi ja torniga. Võimalik, et see on Eesti vanim kirikutorn. Eriline on seegi, et torn pole pikihoonest seinaga eraldatud, vaid moodustab kõrge kaarava kaudu kesköövile sujuva pikenduse. Nii paistab valgus suurest roosaknast otse kirikusse. Muid ehituslikke sarnasusi on siin Järvamaa kirikutega. Nime sai Suure-Jaani kirik Ristija Johannese järgi, kelle kohta Jeesus on öelnud (Lk 7,28): „Naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest“. Niisiis on tegemist suure Jaani kirikuga. 

Katoliku ajal oli Suure-Jaani ümbruses kaks abikirikut: Risti kirik Vastemõisa lähedal ja Aimla kabel. Risti kirik oli Poola ajal veel kasutuses, see lammutati 1777. aastal. Aimla kabelist olid 18. sajandi lõpuks alles vaid vähesed varemed. 

Suure-Jaani kirikus asub Eesti vanim dateeritud ratasrist aastaarvuga 1598. Varem oli rist kiriku kõrval Anne Rätsepa (Raticep) haual, kes katku ajal olla haigeid hooldanud ja pesnud. 

Täpsemalt pole teada, mis juhtus siin Liivi sõja ajal või Poola-Rootsi sõdades, kuid 1613. aastal oli kirik varemeis. Taastamise käigus ehitati seinad kõrgemaks ja rajati puust võlvid. Ka tornile lisati üks korrus. Kirik sai korda alles 1650. aastal. 

Rootsi aja lõpul ajal teenis Suure-Jaani kogudust õpetaja Magnus de Moulin vanem. Ta oli üks Wastse Testamendi tõlkijaid ning Adrian Virginiuse abiline „Tarto-Ma Kele Kässi Ramatu“ koostamisel. Tema ametiaega jäi ka Põhjasõda. 17. septembril 1703. a. panid venelased kiriku põlema ja 1710. a. suri õpetaja Moulin katku. 

Kiriku kell jõuti õigel ajal ära peita. Nii oli see võimalik pärast sõda ajutisse puust kellatorni helisema panna. Seesama kell, valatud 1652 Stockholmis, on ka täna Suure-Jaani kiriku tornis. Nüüd on tema kõrval veel teinegi, 1892 Riias valatud kell. Aastatel 1765 – 1767 võeti ette kiriku täielik renoveerimine. Sellest ajast pärinev puitlagi katab Suure-Jaani kirikut praegugi. 

Juba 1688 oli Suure-Jaanis köstrikool. Põhjasõjas jäi köster Rotschild peavarjuta ning elas seejärel tühjaks jäänud taludes. Rahvas pidas köstrist lugu, kuna ta raskel ajal ei põgenenud ära, vaid asendas vajadusel ka kirikuõpetajat. Rotschildi järel oli 65 aastat köstri ametis Carl Johann Schneider. Kuna ta kirjutada ei osanud, õpetati sel ajal köstrikoolis üksnes lugemist. Aastaks 1777 oskas veidi üle poole kihelkonna elanikest lugeda. 

Kirikuõpetaja Johann Georg Schnell kirjutas raamatuid. 1776 koostas ta küsimuste ja vastuste vormis usuõpetuse õpiku. 1791 tõlkis ta raamatu pealkirjaga „Lühhike Piibli-Ramat ehk need sündinud asjad ja Öppetussed, mis pühhast Kirjast keigeennamiste tullewad tähhele panna : lühhidelt üllespantud, ja muist ärraselletud. Nende Ma rahwa heaks, kes ei joua Piibli ramato osta, ehk sedda keik läbbi luggeda.“ 1790 ja 1803 korraldas õpetaja Schnell põhja-eestikeelse Piibli väljaandmist. 

Johann Georg Schnelli poeg Georg Leonhard Schnell teenis 46 aastat Suure-Jaani kogudust. 

1776. a. kinkis Olustvere mõisnik Carl Gustav von Fersen kirikule oreli. Tema poeg Hans Heinrich von Fersen oli Vene kindralleitnant, kes juhtis vägesid Varssavi all, kui Poola kaotas iseseisvuse rohkem kui sajaks aastaks. Hans Heinrich langes Dobno lahingus aastal 1800 ning tema süda toodi Suure-Jaani kirikusse. Tänaseni seisab altari kõrval marmorsammas urniga, millel on kirjas, et selle sees on krahvi süda. Hiljemalt pärast Eesti Vabadussõda on krahvi süda sambast kadunud. 

1804. a. ehitas Pärnu meister Johann Andreas Stein Suure-Jaani kirikule uue oreli. Kui vennad Kriisad selle 1937. a. ümber ehitasid, jäid vanast alles vaid prospekt ja mõne registri viled. 

Seda pilli kasutas köster Joosep Kapp, kelle pojad Artur ja Hans ning pojapojad Eugen ja Villem olid muusikud ja heliloojad, poeg Aleksander aga Tallinna Kaarli koguduse õpetaja. Tolleaegse koolmeistri Madis Nõmmiku mälestuseks on kirikus pronksist Kristuse kuju. 

Artur Kapi eeskujul läks muusikat õppima Hüpassaare metsavahi poeg Mart Saar, kes pani oma loominguga aluse eesti rahvuslikule stiilile ja eesti professionaalsele koorimuusikale. Mart Saare suguvõsas oli palju oreliehitajaid, neist tuntuim tema onupoeg Jaan Saar ehk Toru-Jakob. 

1820. a. paiku teatas koguduse õpetaja Thomas Adolf von Dehn, et palvevennad tulevad kirikusse lugema. Palvevendi oli kaks, Tartumaalt pärit, hallid kuued seljas. Need hakkasid pärast jumalateenistust kirikus rahvale lugema. Vennad võitsid rahva poolehoiu ning seda oli tunda rahva eluviiside paranemisest. Seejärel võrsus lugejaid oma kihelkonnast, kelledest Puna Mihkel oli üks agaramaid. Esimese palvemaja ehitasid talupojad oma kulul Tällevere külla Sürgavere valda 1830. aasta paiku. Järgmised palvemajad kerkisid Epra külla ja Aimla koolimaja juurde. Suure-Jaani alevis oli vennastekoguduse palvemaja Kase koolimaja juures. 

Vendade tegevuse tõttu oli Suure-Jaani kihelkonnas õigeusku minejaid keskmisest vähem. Väike puukirik ehitati õigeusklikele 1848. Pool sajandit hiljem asendati see kivikirikuga. 

Suure-Jaani kihelkonna Vastemõisa vallast on pärit esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik Johann Köler. Ta on ka maetud Suure-Jaani surnuaiale. Kirikus on alles kaks metallist pärga tema matusest. 

1873. a. paiku sai Suure-Jaani kirik pseudogooti laadis sisustuse. Altar ja kantsel valmistati Johann Gottfried Mühlenhauseni kavandi järgi. Altarimaalil on Kristust ristil ning see on maalitud Guido Reni järgi aastal 1887. 

Vabadussõja ausamba valmistas Suure-Jaani kihelkonnale skulptor Amandus Adamson. See avati 1926, purustati 1941 ja 1949 ning taasavati 1990. Rahvasuus tuntakse seda Lembitu sambana. Originaalskulptuur asub Suure-Jaani koolis. 

Õpetaja Georg Rosenberg oli küll hea jutlustaja, aga täiesti järeleandmatu iseloomuga. Nii oli tal tuliseid poolehoidjaid ja vastaseid ka. 1922. aastal muutus täiskogu koosolek kärarikkaks ja nõuti hääletamist selle üle, kas õpetaja jääb ametisse või peab ta siit lahkuma. Kuna suure segaduse tõttu polnud käte lugemine hääletamisel võimalik, leidis piiskop Kukk lahenduse: kes oli selle poolt, et õpetaja ametisse jääb, pidi väljuma kiriku peauksest, kes vastu, see külguksest, erapooletud aga käärkambri kaudu. Uste juurde pandi lugejad kuni kirik oli tühi. Ülekaaluka enamusega jäi õpetaja ametisse. 

Teises maailmasõjas jäi Suure-Jaani kirik puutumata. Õpetaja Aleksander Jürgenson küll põgenes, aga hukkus Saksamaal õhurünnaku tagajärjel. Lühikest aega teenis siis kogudust Otmar Pello, kes korraldas Lõhaveres väga suure osavõtjaskonnaga noortepäevad, Suure-Jaani kirikus praostkonna kirikumuusikapäeva ja vabaõhujumalateenistuse Lõhavere linnamäel. Paraku pidi ka Otmar Pello põgenema. Hiljem teenis ta eesti kogudust Torontos. 

1944 tuli Suure-Jaani kogudust teenima Oskar Erits, kes põgenes siia Tartumaalt Kambjast. Kuna tal oli hobune, nõuti õpetajalt palgiveopäevi. Mõnikord määrati palgivedu jõululaupäevale. Hädavaevu jõudis siis Erits õigel ajal jõulukirikusse. Nõukogude ajal tehti kirikule palju takistusi. Mõnikord võeti Suure-Jaanis jõuluõhtuks kirikult elekter ära. Ka puhkpille keelduti kirikule müümast. Erits leidis siis tuttava, kes läks Moskvasse ja proovis sealt pille osta. Müüja küll küsis, mida see „kogudus“ tähendab, sest kogudus oli arve peal maksjana, aga lõi siiski käega ja Ester Sims võis hakata kiriku puhkpilliorkestrit juhatama. 

Kui Erits 1979. a. suri, asus kogudust teenima 29-aastane Andres Põder, hilisem peapiiskop. 14. juunil 1980 korraldas ta Suure-Jaani kirikumuusikapäeva, millest sai iga-aastane traditsioon kuni vaimulike laulupidude taassünnini 1989. Noore vaimuliku ettevõtlikkus jäi võimudele silma ning ta saadeti mujale. Muusikapäevad jätkusid ka järgmise kirikuõpetaja ajal. 

1990. aastatel oli Suure-Jaanil oluline koht Eesti skaudiliikumises. Tolleaegsest peaskaudist Tõnu Aavasalust sai hiljem Suure-Jaani vallavanem. Skaudiliikumise rajaja Robert Baden-Powelli sõnul on skaudijuht õnnelik, kui ta märkab end teenivat väärtuslikul viisil inimkonda ja Jumalat. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2