Vaimulik vastab: kuidas kirik käsitleb ateismi?

EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.


Kuidas kirik defineerib või käsitleb täpsemalt ateisti (ateismi)?

Kas kui usuvastast inimest, või inimest, kes lihtsalt ei usu ja on ükskõikne? Tihti on kristlaste poolt kasutusel väljend võitlev ateist inimese puhul, kes kritiseerib usku või religiooni või on selle suhtes skeptiline. Kas samahästi ei võiks siis ka veendunud kristlast nimetada võitlev kristlane või on kiriku jaoks ateist ja kristlane kuidagi teistmoodi määratletavad?

Elmar Salumaa Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades (Tallinn 2008) defineerib ateismi järgmiselt: Ateism tähendab otseses mõttes Jumala (või ka jumaluste) olemasolu eitamist, jumalatust, kaudsemas mõttes religiooni kui niisuguse eitamist ja hülgamist… Rangelt kristliku mõõdupuuga võttes hõlmab ateismi mõiste käik säärase, mis kristlikus sõnumis ennast ilmutavat ning kuulutatavat Jumalat eitab, salgab või seda tõsiselt ei võta: viimast laadi nn praktilist ateismi on tegelikult märksa rohkem, kui üldiselt arvatakse. Salumaa lisab, et teadlik ateism kui maailmavaade ja elukäsitlus hakkas ühtlasi ka religioonikriitikaks avardudes välja kujunema alates renessansist ning ehtne ateism tekib valgustusajastul hoogustuva ratsionalistliku valgustusfilosoofia mõjul esmajoones Prantsusmaal (entsüklopedistid), selle radikaalsemad esindajad tunnistavad igasuguse jumalausu mitte ainult mõistuslikult paikapidamatuks, vaid ka kahjulikuks.

Võitlev ateism seostub Salumaa järgi Marxi ja Engelsi õpetusega ning selle baasil teostunud poliitilise võimuhaaramisega sotsialistlikus revolutsioonis, mis tegi ateismist nn progressiivse maailmavaate lahutamatu koostisosa. Religiooniteaduses kasutatakse mõistet ateism ka vastandina teismile (õpetus, mis peab kindlaks ühe absoluutse Jumala olemasolu, kes on kõik loonud ning juhib ja valitseb maailma), näiteks taoliste maailmavaadete või praktika puhul, millel on küll religiooni tunnused, ent milles puudub isikulise Jumala (kui Looja ja Hoidja) mõiste, või isegi selliste religioonide kohta, mis küll ei eita isikulisi jumalusi, ent mille arusaama järgi on need jumalused sõltuvad mingist kõrgemast ebaisikulisest jõust või printsiibist.

Niisiis võib ateistina määratleda nii inimest, kes on teadlikult religioonivastane või eitab Jumala olemasolu, kui ka inimest, kes on usu suhtes ükskõikne (praktiline ateism), ning teatud määral isegi religioosset inimest, kes ei tunnista ühte isikulist Jumalat. Võitleva ateismiga on tegemist siis, kui inimene peab oluliseks oma maailmavaate aktiivset levitamist – taolise võitleva ateismi äärmuslikuks vormiks on otsene usklike ja religioossete institutsioonide vastane vägivald, nagu seda võis kogeda nõukogude reźiimi puhul.

Loomulikult võib ka kristlast, kes aktiivselt oma usku kuulutab, nimetada võitlevaks kristlaseks. Kristlikus traditsioonis on olemas lausa mõiste võitlev kirik (ecclesia militans), mis tähistab maapealset kirikut – sellele vastab taevane, juba õndsusele jõudnud kristlasi koondav võidutsev kirik (ecclesia triumphans). Võitleva kiriku puhul ei peeta eeskätt silmas siiski mitte võitlust oma usu kuulutamisel või teiseusuliste (või uskmatute) vastu, vaid võitlust patu, omaenda nõrga loomuse ja kuradiga. Apostel Paulus kirjeldab kristlase usuvõitlust nõnda: Sina aga, Jumala inimene, põgene selle (kurja) eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. (1Tm 6:11-12) Nagu näha, on siin küll oluline, ent mitte ainumäärav osa oma usust tunnistuse andmisel.

Enn Auksmann
12.01.2009

Meeldib 1

Lisa kommentaar