Koguduse lugu: Tahkuranna kogudus

Koguduse lugu: Tahkuranna kogudus

Tahkuranna kirik
Tahkuranna kirik (Foto: Ivo Kruusamägi, CC BY-SA 4.0)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tahkuranna koguduse lugu.

Väike puust kabel oli Tahkurannas hiljemalt 1613. aastal. Muinasajal võis siiani ulatuda Saarde kihelkond. 13. sajandil rajati Pärnu linn ja moodustati Pärnu komtuurkond. Tõenäoliselt oli Tahkuranna seotud Pärnu kihelkonnaga. 

1680. a. liideti Tahkuranna vald Tori koguduse külge. 1776. a. liideti Tori kogudusega ka Häädemeeste, mis seni kuulus Saarde kogudusse. 

1695. a. hakati Tahkuranna vana kabeli asemele ehitama uut kirikut, mis sai valmis 1699. a. Kas just sama koha peale, pole teada. Uus pühakoda oli samuti puuhoone, kuid selle eluiga oli lühike: jõuluõhtul 1732 põles kirik maha. Kohe asus rahvas jälle uut pühakoda püstitama. 1735. a. oli valmis uus kirik, mis ehitati vanale vundamendile. See viimane puukirik püsis 1891. aastani. Järelikult täitis pühakoda oma ülesannet järjepanu 156 aastat. Vahepeal seda muidugi parandati mitu korda. 1844 sai kirik uue katuse ning 1781 ehitati torn. 

Põhjuse torni ehitamiseks andis Tahkuranna mõisaomanik kindral Daniel de Bosquit, kes 1773. aastal kinkis kirikule kella. Sama kindral ja tema abikaasa kinkisid kirikule muidki väärtuslikke esemeid: altaripildi, armulauariistad, hõbedased küünlajalad ja kristall-lühtri. Aastal 2007 jäädvustati lugupeetud kindrali mälestus ausambaga. 

Exaudi pühapäeval 1857 pühitseti Tahkuranna kiriku orel. Pilli ehitas ja seadis üles Riia meister Martin. Tolleaegse kirikuõpetaja Christian Emil August Offe sõnul ei kannatanud senine kirikulaul mingisugust kriitikat, kuid lootusrikkalt kirjutas ta kroonikaraamatusse: „Pole kahtlustki, et see nüüd paraneb.“

19. sajandi keskel alanud usuvahetusliikumine ei läinud ka Tahkurannast mööda. Õigeusu kogudus asutati siin 1858. aastal, kui osa liikmeid eraldus Kilingi-Nõmme õigeusu kogudusest. 1872. sai valmis õigeusu kirik ning hiljem eraldati siit Surju õigeusu kogudus. 

Samal ajal asuti aktiivsemalt korraldama ka Tahkuranna luterlaste usuelu. Luterlasi oli siin ju ikka jätkuvalt rohkem kui õigeusklikke. 1862. aastal asutati Häädemeestel iseseisev luterlik kogudus. Seni Tori hulka kuulunud Tahkuranna liideti samuti vastse kihelkonnaga. Tori kirikuõpetaja avaldas lootust, „et selle muutuse läbi rannarahvale, kes on kui tormidest ja vihmavoogudest räsitud kruusaliiv, uut toidust antakse.“ 

Tahkuranna kirikule pandi Võiste külas nurgakivi 26. augustil 1890. a. Uus kivikirik kerkis vana puukiriku kõrvale. Kirikueestseisja oli toona Uulu parun Reinhold Stael von Holstein, kes kümme aastat varem oli samasuguse pühakoja lasknud püstitada oma mõisa tarbeks. Peterburi õukonnategelasena hoolitses ta nüüd selle eest, et Vene keiser Aleksander III kingiks Tahkuranna kiriku ehitamiseks riigimetsast 600 palki ja rüütelkond omalt poolt 4000 rubla raha. Lisaks kinkis Liivimaa konsistoorium 2500 rubla. Koguduse liikmed aitasid ehitusele agarasti ja üksmeelselt kaasa vedades kohale ehitusmaterjali. Pisut kauem kui ühe aastaga sai kirik valmis ja Liivimaa kindralsuperintendent Friedrich Hollmann pühitses selle 17. novembril 1891. a. 

Aastal 1883 sündis Tahkuranna Matsi talus misjonär Alexander Eisenschmidt. Poisi ristis Tahkuranna köster Hendrik Soovik. Pärast vallakooli lõpetamist võttis Eisenschmidt kohalikult kirikuõpetajalt Franz Rechtlichilt eratunde. Kirikuõpetaja julgustas noormeest misjonitööle minema. Pärast õpinguid Leipzigi misjoniseminaris asus ta 1908. aastal tööle Tansaaniasse. Kui pärast Esimest maailmasõda saadeti saksa misjonärid koju, tohtis Eisenschmidt eestlasena oma tööd Aafrikas jätkata. Aastatel 1924 – 1926 viibis ta Euroopas ning abiellus ühe misjonäri lesega. Seejärel jätkas ta tööd Aafrikas kuni 1936. aastani, mil ta pensionile siirdus ja Euroopasse tagasi tuli. Alexander Eisenschmidt suri 1957. a. Aastal 1998 avati talle mälestuskivi Tahkuranna kiriku aias. 

Tahkuranna õigeusu koguduses on sündinud Eesti Vabariigi president Konstantin Päts. Juba tema eluajal, 1939. aastal avati ausammas tema sünnikohas. Õieti ta ise avas. Juba aasta pärast sammas lõhuti, kuid taastati pool sajandit hiljem. 

Aastal 1909 valiti ühehäälselt Häädemeeste ja Tahkuranna koguduse õpetajaks Ernst Gottlob Jaesche. 

Landeswehri sõda oli alles täies hoos, kui konsistooriumi ringkirjaga tuli korraldus lugeda 1919. aasta 24. juuni jumalateenistusel kantslist ette Eesti Vabariigi iseseisvusakt. Tahkurannas peeti sel päeval surnuaiapüha ning Jaesche ei pidanud sobivaks surnuaial poliitikast rääkida. Ta öelnud kohalolijatele järgmist: „Olen saanud Eesti iseseisvuse akti ettelugemiseks kirikus. Et tema sees Jumala Sõna ei ole, siis ei või mina seda akti teile ette lugeda ei siin ega ka kirikus. See akt on kõikides ajalehtedes, lugege sealt ja uurige!“ 

Konsistooriumi korralduse eiramine tõi Jeschele kaasa uurimise. Tema eluruumid otsiti läbi, kuid kardetud salakirjavahetust sakslastega ei leitud. Pärnu linna ja maakonna kohtu-uurija pöördus EELK konsistooriumi poole küsimusega, kas iseseisvuse akt on tõepoolest vaimulikest piiridest niivõrd väljaspool, et seda ei ole võimalik surnuaial ette lugeda. Konsistooriumi asepresident Friedrich Akel, kes oli ise Asutava Kogu liige, vastas, et Asutava Kogu seletus Eesti iseseisvusest oli etteloetav nii kirikus kui surnuaias. Konsistooriumi arvates ei olnud Jaesche süüdi mitte rahvusliku vaenu õhutamises, vaid pigem oli tegemist usufanaatikuga, kes oli eksinud kirikuvalitsuse käsu vastu. Kohus usaldas õpetaja karistamise konsistooriumi hooleks ning kirikuvalitsus karistas Jaeschet valju noomitusega. 

Jaesche ei jäänud otsusega rahule ning põhjendas: „Akti läbikaaludes ei leidnud mina temas ühtegi mõtet, mis rahva tänu- ja kiitusetunnet Jumala vastu tõstaks, ega ka seda, et hädasti vaja oleks olnud Jumala poole pöörata palvega, et ta armu ja abi annaks. /—/ Arvasin, et uue riigi ja kiriku vahekorraga ei ole kirikuõpetajad enam mitte sunnitud riigi poolt väljaantud /—/ poliitilisi akte ette lugema.“ 

Soovides edaspidi poliitikast ja ühiskondlikust elust eemale jääda, keskendus õpetaja Jaesche vaimulikule tööle Häädemeestel ja Tahkurannas. Need kogudused kuulusid kindlasti Eesti vaesemate hulka, sest nende liikmeskonna moodustasid väikese sissetulekuga kalurid, põllumehed ja käsitöölised. Lisaks Jumala Sõna kuulutamisele aitas Jaesche inimesi ka haiguste arstimisel ning sai nõnda terves riigis kuulsaks ravitsejaks ja imearstiks. 

Iseseisvaks koguduseks vormistati Tahkuranna 1926. aastal, kuid igapäevast elu see palju ei puudutanud, sest Tahkuranna jäi ka edaspidi Häädemeeste hingekarjase teenida. 

Teine maailmasõda oli väikese koguduse vastu halastamatu. Kui Saksa Wehrmacht 1941. aasta juulikuus Riia poolt lähenes, põletas Nõukogude hävituspataljon 8. juulil Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ning Tahkuranna kiriku Võiste külas. Tulest õnnestus välja tuua barokne altarimaal „Kristuse ristilt mahavõtmine“ koos altari ja krutsifiksiga. Saksa väed ületasid Iklas Eesti piiri. Tahkurannas peeti lahing sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel. Samal päeval vahetus okupatsioonivõim Pärnus. 

Perekond Sooviku eestvõttel asus kogudus otsekohe kiriku taastamist ette valmistama. 1942. aastal telliti projekt, mis jäi kahjuks uue sõjamöllu tõttu teostamata. Kasutuskõlbliku kirikuhoone puudumine oli nõukogude võimule parajaks ettekäändeks, et Tahkuranna kogudus 1945. aastal Häädemeestega liita. 

1957. aastal kogus õpetaja Ain Eenmaa Võiste surnuaiapühal allkirju ja annetusi kiriku taastamiseks, kuid enne lõppes nõukogude võim kui ehitustöödeni jõuti. 

15. novembril 1992 alustas Tahkuranna kogudus uuesti iseseisvat elu. Taastamiskoosolek peeti Võiste aiandi ruumides. Koosolekut juhatas usuteaduse üliõpilane Meelis-Lauri Erikson. Juhatuse esimeheks valiti Uno Saat ja aseesimeheks Uno Eesnurm. Viimane pärines misjonär Eisenschmidt suguvõsast. 

1994. aasta sügisel puhastati varemed puudest, kividest ja prahist. Nelipühad pidas kogudus juba korrastatud varemete vahel. Inimesed panid oma raha kokku ja 1996. aasta kevadel algas käärkambri ehitus. Uno Saat kogus suure visadusega annetusi. Praost Andres Põder pühitses käärkambri sama aasta 7. septembril. Tänase päevani on see koguduse kooskäimise kohaks. Tahkuranna Maarja kiriku müürid on konserveeritud ning tulevasi ehitajaid ootama pandud.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar