EELK teemalist loengusarja jätkas 27. oktoobril Ringo Ringvee

EELK-d vaatlev, analüüsiv ja tutvustav konverentsisari “Kas kirik ilma rahvata või rahvas ilma kirikuta?” sai järje 27.10 kell 19.00. Osaleda sai Rootsi-Mihkli konverentsikeskuses (Rüütli 9, Tallinn) ja jälgides otseülekannet (veebiväravas e-Kirik ja EELK Facebooki lehel). Seekordne lektor oli siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee ja sarja teine loeng kannab pealkirja „EELK hetkeseis – arvud ja emotsioonid”.

Ringo Ringvee jagas esmalt isiklikku meenutust tänase Rootsi-Mihkli kiriku hoonest Rüütli tänavas. „Selles hoones, nagu osa inimesi teab, oli raskejõustikusaal. Käisin siin kunagi poksitrennis. Hiljem oli natuke kummaline siia kirikusaali tulla.“

Ringvee soovitas omalt poolt vaadata 13. oktoobril toimunud loengut, milles Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Ago Lilleorg rääkis koguduste kasvuvõimalustest. Doktoritöö raames selgus, et luterlikest kogudustest on lühikese ajalõigu jooksul kasvanud 14, samal ajal kui 149 kogudust kahanevad.

Tänasesse päeva on meid toonud möödunud aegade pärand. Luterliku kiriku tõusuaeg oli tsaariajal ja see oli tihedalt seotud rahvusliku ärkamisega. Ka selle juhtideks olid vaimulikud, nagu Jakob Hurt ja Villem Reiman. Ka Euroopas laiemalt läks religioonil hästi kohtades, kus see oli tihedalt seotud rahvusliku ideoloogiaga. Eesti Vabariigi ajal tõusid päevakorda eesti ja saksa vaimulike suhted ning küsimus, kas eesti teoloogia peab olema sõltuv saksa teoloogiast või mitte. 20. saj kuni tänapäevani valitseb teoloogline mitmekesisus ja või kohata väga erinevaid vaimulikke arusaamu.

Suurt mõju on kirikule avaldanud linnastumine, millega on kaasnenud ka ilmalikustumine. Kui vaadata 30-ndate aruandeid, siis linna kolinud inimesed ei käi kirikus, aga maale kirikusse ka enam eriti ei jõua. Kui tänapäeval räägitakse langustrendidest, siis need olid juba tollal probleemiks.

Nõukogude perioodil võeti tarvitusele meetmed religiooni likvideerimiseks ühiskonnas ja selle tagajärjel toimus mäluahela katkestus. Ateistlik propagandatöö 50.-60. aastatel viis ristimiste, leeride numbrid alla. Propaganda ütles, et usklik on rumal inimene, ja kes see ikka rumal tahab olla. Samaaegselt perekondlike traditsioonide katkemise ja linnastumisega kerkisid esile migratsiooniga seotud küsimused.

Nõukogude järgsel perioodi, rahvusliku taasärkamise ajal kerkisid eestvedajatena taas esile vaimulikud. Ringo Ringvee tõi näiteks Vello Salumi ja Avo Kiire, kes olid ka poliitiliselt aktiivsed. Aset leidis tohutu kirikubuum ja kirikute liikmeskond kasvas kiiresti. Püüti taastada lõhutud põlvkondlikku järjepidevust. 1992. ja 1993. hakkas aga kiriku populaarsus taanduma ja kahanemine kestab tänini.

Mis juhtus? Ringo Ringvee meenutas Jaan kiivit nooremat, kes on öelnud, et kirik ega vaimulikud ei olnud valmis sellisteks muutusteks – ristimine ja leeritamine toimusid, aga siis hakkas side kogudusega hõredamaks jääma. Puudus see oskus ja võimekus, kuidas neid koguduste juurde siduda. Ka tänapäeval on probleemid suuresti sarnased, hindas Ringvee.

See ei muuda aga tõsiasja, et kuulume lääne protestantlikku kultuuriruumi ja luterlus on vaieldamatult kõige populaarsem religioon eest seas. Kas eestlased ka ise oma seotusest luterliku identiteediga aru saavad, on iseasi. Ringvee viitas Riho Altnurme uuringule, et kus oma luterlikku identiteeti mõistetakse pigem kui enda loomulikku olemise viisi.

Hiljutisele mahukale artiklisarjale mõeldes, kus Levila ja Eesti Päevaleht olid kirikuteemasid lahanud enneolematu põhjalikkusega, reageeriti Ringvee tähelepanekul mitmeti, ka kriitikaga, et millest üldse selline tähelepanu. Oli tunda, et ajakirjanikud läksid teele hoiakuga, et leiavad eest üleloomulikku rikastumist või muid hirmsaid asju. Kokkuvõttes ei leidunud Ringvee arvates artiklites midagi sellist.

Artikli puhul kaheks löödud kirikust lähtuti eeldusest, et liberaalsetes kogudustes on kiirem kasv, kuid tegelikkus seda seost ei kinnita. Sellele räägib vastu ka konservatiivset õigeusu kirikut luterlikule kirikule eeskujuks seadev artikkel ise. Ka artikli puhul, kus kriitiliselt suhtutakse peapiiskopi ehitatud lobivõrgustikku, kommenteeris Ringvee, et Eesti on vaba riik ja igaüks v teha lobitööd. Peapiiskop Viilma on aga tõepoolest nähtaval enam kui kõik eelnevad luterliku kiriku peapiiskopid kokku.

Enda jaoks kõige huvitavamaks ja mõtlemapanevamaks pidas Ringo Ringvee artiklit, kus oli külastatud kümneid kirikuid ja kuulati jutlusi. Kogudused on väga erinevad: leidub neid, kus käib elav tegevus ja neid, kus ainsateks inimesteks teenistusel ongi kaks ajakirjanikku. Südamlikud olid portreelood vaimulikest, kellest igaüks on nähtus omaette: Eenok Haamer, Vallo Ehasalu ja Esa Luukkala.

Kui vaadata võrdlevalt arvusid, siis aastal 2003 oli kirikus liikmeid 166 036, 2019. aastal aga 155 298, annetajaliikmete arv on 2003. aasta 42 663 liikmelt 2019. aastaks kahanenud 26 042 liikmeni. Ringvee sõnul on number tähelepanuväärne, sest annetajaliikmete arv ei ole kunagi olnud nii väike, ka mitte kõige tumedamatel nõukogude aegadel. Ristimiste arv on kahanenud 3097-lt (2003) 1435-ni (2019) ehk vähenenud poole võrra. Ka matuseid vähem: 2003. aastal 3647, 2019. aastal 2804. „Miks nii palju vähem?“ küsis Ringvee ja ka vastas ise: „…sest need, keda kirikus matta, on juba suures osas ära surnud.“

Kasvanud on Ka armulaual käinute arv on kasvanud 113 668-lt aastal 2003 145 666 aastal 2019. Suurem on jumalateenistuste arv: aastal 2003 oli see 15 483, aastal 2019 aga 16 991 ehk tõus on märkimisväärne, aga on küsitav, kas see on aidanud kaasa kiriku kasvule.

Ringo Ringvee viitas peapiiskop Urmas Viilma sõnadele, et kui need tendentsid samamoodi jätkuvad, siis on ta viimane EELK peapiiskop. Ringvee leidis siiski, et tõenäoliselt see nii ei ole.

Luterliku kiriku kõige suurema hädana nimetab Ringvee seda, et kirikus pole peale kasvamas noori. Kui sinna kõrvale panna tegevused, siis ei ole see tema sõnul üllatav. „Vaatasin koguduste statistikat, mida tehakse. On palju kogudusi, kes suudavad noorte- ja lastetöö puhul läbi ajada „nulliringiga““ ta kommenteerib: „Huvitav võiks olla vaimuliku töövarjuks seitse päeva nädalas, kui midagi ei juhtu.“

Kui vaadata koguduste statistikat nendes piirkondades, kus on olnud tugev vennastekoguduse mõju, siis seal on kogudused aktiivsemad ja märgatavalt suurem hulk liikmeannetajaid. „Nii on näiteks Hageris, kus väga paljud sündmused toimuvadki kirik juures, näiteks kooli lõpetamine. Samamoodi on lood Võrumaal ja see on omaette nähtus – vennastekogudus on kokku kuivanud, aga selle pikaajaline mõju on tähelepanuväärne.“

Küsimuse, miks ja kuidas inimesed kogudustega liituvad, võiks Ringo Ringvee arvates ümber sõnastada. „Võib-olla tuleks küsida, miks koguduses püsitakse?“ See on küsimus, miks inimesele kogudus oluline või teistpidi: mida teha, kui seal mitte midagi ei toimu?

Ringvee toob statistikast näiteid: EELK 169 koguduses peeti noortetunde ametliku statistika järgi kokku 36. 112 koguduses peeti vähemalt üks leeritund, 12 kogudust suutis teha nulliringi. „See on näide sellest, et me soovime, et noored tuleksid kirikusse, aga me ei tee mitte midagi,“ leidis Ringvee.

Ringo Ringvee peatus ka kaplanite teemal. Sisekaitseakadeemias kaitsti magistritöö, kus uuriti kaitseliidu kaplanite teemat. Uurimuse tulemus oli selge: kus kaplan osaleb tegevustes, seal teda ka teatakse ja osatakse hinnata. Sedasama on ta enda sõnul kuulnud kaitseväe ja politsei kaplanite kohta. „Hinnang sõltub sellest, kas sa oled või ei ole meestega väljas, sest seal saadakse kontakt. Mitte, et ma olen kaplan, räägi, mis sul mureks on!“

Paljude koguduste vaimulikud teenivad oma leiba mujalt. See aga tähendab paljudel juhtudel, et sind ei ole olemas. Teine mõjutegur on see, kus elatakse. On suur vahe, kas käia kohal korra nädalasja ja kord kuus on kantseleitund või olla kohal. Viimasel puhul saab luua inimliku kontakti ning tunde, et vaimulikult saab abi.

11. novembril toimub Tartus konverents, kus tehakse kokkuvõtteid 2020. aasta uuringust „Elust, usust ja usuelust“. Küsimuse puhul „kas oled saanud kogudusest abi?“ vastas 73%, et hingelist abi nad ei saanud ja materiaalset abi sai 3,7% vastajatest. „Kui ikka mingit abi ei saa…“ jättis Ringvee lause lõpetamata. Millest see kokkukuuluvustunne peaks tekkima? Ta tõi näite vabakirikust, sealsest üksteise toetamisest: „Kui midagi on tarvis, minnakse esimesena venna ja õe juurde, ostad temalt.“ Teine näide on tal tuua oma lapsepõlvest: „Meie kirikus noortetööd ei olnud, aga iga paari nädala tagant koristas kogudus kirikut. Seal oli 80-aastasieid ja 17-aastaseid.“

Ringvee liikus statistika juurde, mis puudutab nais- ja meesvaimulike osakaalu. „Kogudustes teenis 150 vaimulikku, kokku oli vaimulikke 245. Mehi neist 191, naisi 54. Kui aeg-ajalt on juttu, et  kirik on naistevaenulik, siis statistika seda tema sõnul küll ei kinnita, sest 52 naisvaimulikku on ametisse määratud viimase paarikümne aasta jooksul.

Edasise osas arvas Ringvee, et seda mõjutavad Covidi järelmid, mis toovad kaasa uuendusi kirikus. Samas oli Ringvee kahtlev, et osa kiriku tegevusi koguduseliikmete arvu jälle kasvule suudavad pöörata. Sellised tegevused on näiteks liturgia ja lauluraamatu uuendused, mis jumalateenistusel pigem üllatusi ja ebakindlust toovad. Sama lugu on vaimulike rõivastuse uuendustega, mille puhul on huvi eelkõige nendel, kes asjaga ise vahetult seotud. Ka uudsed töövõtted ei pruugi selles mõttes kasuks tulla. „Koguduseliikme jaoks on küsimus, et mis toimub, siis kas selles tahaksin osaleda – enamasti mitte, sest see ei haaku minu kult traditsioonidega. Kuidas leida vaimulikke, kes on inimestega samal lehel, kes on inimeste jaoks kättesaadavad, aktiivsemad kui tavapäraselt?“

Ringo Ringvee märkis, et luterliku kirikut teiste kirikutega võrrelda on problemaatiline, sest teistes samasugust üksikasjalikku statistikat ei koguta. Arvude järgi praegu midagi eriti rõõmsat ei ole, aga tulevikku me ei tea: „Võib olla, et ei juhtu midagi, kuid loodame, et läheb paremaks. Võib-olla leiab Eestis aset mingi suur vaimulik ärkamine. Jumala teed on imelised.“


12 loenguga konverents Rootsi-Mihkli konverentsikeskuses soovib anda võimalikult mitmekülgse pildi EELK kui organisatsiooni hetkeolukorrast Eestis, meie lähinaabruses ja laias maailmas üldisemalt. Eesmärk on enda ja teiste kogemustest õppides olla kirikuna jätkusuutlik. Loengud toimuvad Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus (Rüütli 9, Tallinn) ja neil osalemine on tasuta. Kohapeal on võimalik teha Rootsi-Mihkli kogudusele annetus.

NB! Kohapeal osaledes on nõutav tervisetõendi olemasolu ja tuleb kanda maski.

Esimene ettekandesari – Meie kogemus (sügis 2021)

vaatleb luterliku kirikut seest- ja väljastpoolt EELK-d.

Lektorid on Ago Lilleorg, Ringo Ringvee, Urmas Viilma ja mitmed teised. Toimub EKN liikmeskirikute esindajate paneelvestlus.

13. okt – Kuidas kasvatada kogudusi? – Ago Lilleorg

27. okt – EELK hetkeseis – arvud ja emotsioonid – Ringo Ringvee

10. nov – EELK teiste meelest. EKN kirikute esindajad. Paneeli juhib Ago Lilleorg

24. nov – EELK meie meelest –  Urmas Viilma

Teine ettekandesari – Naabrite kogemus (kevad 2022)

Kevadised neli loengut keskenduvad naabermaade luterlike kirikute viimase 30 aasta reformidele ja nendest tänaseks õpitule.

Kolmas ettekandesari – Maailma kogemus (sügis 2022)

Soovime kutsuda esinema luterlike kirikute esindad mitmelt poolt maailmast. Eesmärgiks on õppida paremini tundma teiste kogemusi, õpikohti jne.

Neljas ettekandesari – Tagasi kodus – lood ja õpikohad Eestist (kevad 2023)

Kolme eelneva loengutsükli tulemuste valgel vaatleme mitme erinäolise koguduse edulugu Eestis – kasvavad numbrid, aktiivne misjon, diakoonia, kristlikud koolid/lasteaiad

Kontakt:

Tõnis Kark

Rootsi-Mihkli konverentsikeskuse koordinaator

372 5554 0238

Lisa kommentaar