Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Viljandi Pauluse koguduse lugu.

Viljandis oli üks kogudus ja üks kirik. Kuna kihelkond oli suur, otsustati 31. mail 1860. a. jagada kogudus linna- ja maakoguduseks. Senine Jaani kirik jäi linnakogudusele, maakogudus sai pastoraadi, kirikumõisa ning ülesande ehitada uus kirik. 

Krundi kinkis Paul von Ungern-Sternberg. Kiriku projekteeris Franz Block. Ehitust juhtis 24-aastane arhitekt Matthias von Holst. Nurgakivi sai Viljandi Pauluse kirik Peeter-Pauli päeval, 29. juunil 1863. a. Jannsen kirjutas Perno Postimehes: „Issand on meie Willandi eesti koggodussele suri asju teinud, sest on meie südda römus. Wötta oma söbradega sest römust ka osa. Kuida meie Lutterusse koggodussed kahhanesid, tead sa issegi; olid kurjad aead! Agga Jummal on meie koggodust nenda kaswatanud, et tema tempel kitsaks jänud.“ 

Ehitustöödel osales talgukorras suur hulk talumehi, kes tõid kive ja puitu ning põletasid telliseid. Kirikutorni puitkonstruktsioonid meisterdasid president Pätsi isa ja vanaisa. Uusna mõisnik Hermann von zur Mühlen tellis kiriku külgportaalide kohale apostlite Peetruse ja Pauluse kujud, mis on koopiad Nürnbergi Sebalduse kirikust. 

Altarimaal telliti Dresdeni kunstnik Carl Christian Andrealt. Maalil on Kristust ristil ning risti all Jeesuse ema Maarja, jünger Johannes ning põlvili risti ümbert kinni hoidmas Maarja-Magdaleena. 

31 registriga oreli koos tammepuust prospektiga valmistas Guido Knauf Saksamaal. Raha oreli ehitamiseks koguti vabatahtlikest annetustest. Selleks korraldas koguduse õpetaja Ferdinand Hörschelmann laulukooriga kirikukontserte. 

Ehitus kestis kolm aastat. Liivimaa kindralsuperintendent dr Arnold Christiani pühitses kiriku 30. oktoobril 1866. a. Kuna kõik pidupäevalised ei mahtunud kirikusse, pidas Paistu õpetaja Woldemar Hansen samal ajal kirikus toimunud jumalateenistusega väljas tornialuselt trepilt enam kui pooleteisele tuhandele inimesele vabaõhu-jumalateenistuse. Jumalateenistuse lõppedes helistati esimest korda vastse kiriku kelli. Viljandi Pauluse kirikut on peetud üheks Liivimaa kaunimaks pühakojaks. 

Samasse aega jääb vennastekoguduse kõrgaeg Viljandi kihelkonnas. Juba 1823. aastal oli Kambja talupoeg Georg Beck tulnud elama Nurmissaare külla. Beck korraldas kuulutusretki ja juhtis vendade tegevust. Tema neljahäälse koori eeskujul loodi Pilistvere Vitsjärve koor, mis laulis Paide kiriku pühitsemisel. Seal kuulis seda Jannsen, kellel tuli idee… Jah, laulupidusid Georg Beck ei näinud. Ta maeti enne Viljandi maakoguduse surnuaiale. 

Viljandi-Kõpu kihelkonnas oli 19. sajandil viis palvemaja: Nurmissaare, Leiaru, Peedi, Närska ja Saare ehk Lauri. Kogu kihelkonna hoolekandjaks määrati Tõnis Kutsar. Ettelugejateks said kohalikud peremehed: Juhan Saarem, Jaan Kurik, Juhan Sihver, Jüri Nurmberg, Hans Leik, Tõnis Kimmel, Orika Mats, Jaan Muhel, Jaan Pori, Märt Treial, kooliõpetajad Kessler ja Remsel ning paljud teised. Kirikuõpetaja jälgis hoolega palvemajades toimuvat. 

1868. a. sündis Viljandi vallas tulevane riigivanem ja peaminister Jaan Tõnisson. Temagi kodus valitses vennastekoguduse kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. 

Õigeusku läks Viljandi kihelkonnas ainult 2,6% elanikest. See on Lõuna-Eesti kõige väiksem usuvahetajate hulk. Lähedal sellele olid Kanepi ja Võnnu Võrumaal ning Kihelkonna Saaremaal. Viljandi kihelkonnas ehitati õigeusu kirik Tänassilma külla. 

Viljandi Pauluse kirikus on ristitud kindral Johan Laidoner. Kirikulised astuvad juba sada aastat altari ette tema ema kootud vaibal.

Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Ferdinand Hörschelmann oli hingekarjane, keda kogudus armastas. 1875. a. kutsuti ta Theodosius Harnacki järel Tartu ülikooli praktilise usuteaduse professoriks. Viljandi Pauluse kogudus soovis siis Jakob Hurta, kes kutse tänuga tagasi lükkas ja palus pöörduda rahvuskaaslase August Jakob Westrèn-Dolli poole. 

Nagu Hörschelmann, nii oli ka Westrèn-Doll silmapaistev kirjamees. Doll tegi suure töö Uue Testamendi väljaandmiseks uues kirjaviisis. 1907 valiti kiriku eestseisjaks Uusna mõisa eestlasest omanik Johan Leik. Sellega said eestlased konvendil tugeva ülekaalu. 1910. a. valisid nad koguduse õpetajaks Võrumaalt pärit Jaan Lattiku.  

Juba Rootsi ajal ehitati Viljandi kihelkonna serva Kõpu abikirik. Sellest ka kihelkonna kaheosaline nimi: Viljandi-Kõpu. Nüüd, vahetult enne Jaan Lattiku valimist leidis konvent viimaks sobiva aja Viljandi ja Kõpu koguduste lahutamiseks. 

Vennaste ärkamise kõrgaeg oli Lattiku ametiajaks juba möödas ning palvemajad täitsid pigem abikiriku ülesannet, kus kirikuõpetaja käis teatud aja järel jutlustamas. Näiteks Lohuri palvemaja sisustati väikse kiriku moodi ja sinna muretseti orel. 

1907. a. pühitseti Viljandi linna külje all, praeguse bussijaama asukohas Tallinna tänaval Viljandi vennastekoguduse suur palvemaja. Ehitusmaterjaliks kasutati ära endine Peedi palvemaja, kus juba 10 aastat koosolekuid polnud peetud. Ehitust korraldas vendade diakon August Weber. 

Viljandis möödusid Jaan Lattiku parimad aastad. Kogudusetöö kõrvalt juhatas ta tütarlaste gümnaasiumi, töötas piibli redigeerimise komisjonis ja kirjutas kirikulaule. Viimastest on tuntuim algselt leeripühaks loodud „Kalla, kallis Isa käsi“. Tuntuks sai Lattik ka kirjanikuna. 

1917. aastal loobus keiser Nikolai II troonist. Koos riigikorraga vajas ka kirik uut korraldust. Jaan Lattik kutsus ametivennad Viljandi maakoguduse pastoraati. Koos sõnastati uut kirikukorraldust puudutavad ettepanekud ja kutsuti Tartusse kokku Kirikukongress, kus otsustatigi asutada Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. 

Luterlikest vaimulikest tegi Jaan Lattik kõige silmapaistvamat poliitilist karjääri. Valjuhäälselt võttis ta sõna Asutavas Kogus, lisaks kuulus ta viie riigikogu koosseisu ning oli kirikuvalitsuse liige. Kolm korda oli Lattik Eesti Vabariigi haridusminister, kaks korda välisminister. Lattiku tütar abiellus president Konstantin Pätsi pojaga. 

Kogudus polnud rahul, et õpetaja viibis tihti Viljandist eemal. Nõukogu vaatas sellele viltu ja tekkisid tülid. Kui Lattik määrati 1939. a. Eesti saadikuks Leetu, palus ta end ajutiselt õpetaja kohalt vabastada. Kuna välismaal viibimise kestus oli ebaselge, vabastati Lattik aga päriselt. Seda ta ei oodanud, kuid abi polnud loota ka konsistooriumilt, sest alles hiljuti oli ta teravalt nõudnud piiskop Rahamäe tagasiastumist. 

Sellegi poolest oli Lattik jutlustajana hinnatud ja koguduse liikmete poolt armastatud. Praegu on tema mälestuseks avatud kiriku idaosa teisel korrusel tubamuuseum.

Nõukogude võim tegi tee kirikusse nii kitsaks kui sai. Sageneva vandalismi tõttu kattis kogudus kiriku aknad traatvõrguga (1963). Usuvastase propagandaga oli raskem võidelda. Vennastekoguduse palvemaja anti 1941. a. vabakoguduste kasutusse ning lammutati täitevkomitee korraldusel 1959. a. 

Kohaliku lennujaama ülema kirjalikul nõudel seati 1963. aastal Viljandi Pauluse kirikutorni tippu punane signaaltuli, mida süüdati vastavalt lennujaamast saabunud korraldustele.

1953 asutas õpetaja Alfred Toominga abikaasa Senta naiskoori, mis 1978 kasvas segakooriks. 1967 valiti Tooming peapiiskopiks. Järgmine õpetaja Martin Terasmaa alustas piiblitundide traditsiooni. Terasmaa järel teenis kogudust Jaak Salumäe, kes on üks praeguse „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ koostajaid. 1979 peeti esimest korda kuulutusnädalat. 1984 valmis kiriku kõrval maja, kus asuvad kantselei ja õpetaja eluruumid. Kirikuõpetaja abikaasa Anne-Mai Salumäe asutas Eesti esimese gospelansambli „Hingeleib“ ja korraldas kirikumuusikaõhtuid. 1990. a. peeti Viljandis esimesed sõjajärgsed kiriku noortepäevad.  

Novembris 1990 kutsuti Jaak Salumäe Tallinna toomkogudusse, Viljandis jätkas tema tööd noorem vend Mart Salumäe. Viljandi Pauluse koguduses oli järjestikku neljal kirikuõpetajal abikaasa see, kes orelit mängis ja koori juhatas. 

Diakon Juhan Kallaste on seni teadaolevalt vanimaks elanud mees Eestis.  Ta suri Viljandis 107-aastaselt. 

Aastal 2000 valmis Viljandi Pauluse kiriku põrandakütte süsteem. Samal aastal tõsteti külgportaalidelt alla Peetruse ja Pauluse kujud, mis ilmastiku käes hapraks olid muutunud. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.