Ususaadik Liliann Keskinen aitab pühakirja ersa keelde tõlkida

Liliann Keskinen (Foto: EELK Misjonikeskus)

Põltsamaalt pärit, aga praegu Helsingis elav Liliann Keskinenil on oma haruldast misjonäri ametit pidanud 20 aastat ehk üle poole aja oma elust. Eesti ja Soome luterliku kiriku läkitatud ususaadikuna alustas ta tööd 1999. aastal ja on sestpeale töötanud Mordvas, Omskis, Tartus ja Peterburis. Praegu teeb Liliann Ingeri kirikus meediatööd ja osaleb selle kõrval meeskonnas, kes tõlgib Vana Testamenti ersa keelde.

Lilianniga saab kodumaal taas silmast silma kohtuda Läänemaa Missio ajal 20. augustil kell 19 Haapsalus Jaani kirikus. Vahendame Lehte Ilvese kirjutatud intervjuud, mis ilmus koguduse lehes Johannese Sõnumid.


Kuidas sai Põltsamaa tüdrukust misjonär?

Keskkoolis, 1988. aasta sügisel, viis klassijuhataja meid Põltsamaa kirikusse ekskursioonile. See lummas. Koos pinginaabriga hakkasime laulma kirikukooris. Kooripoov oli pärast teenistust, aga kunagi ei olnud teada, millal teenistus lõpeb. Nii tundus mõistlik, et hakkame käima ka teenistusel.

Suvel 1989 käisin leeris. Nii me kiriku külge kasvasime. Kui Põltsamaale kolisid Luhametsad, läks noortetöö käima. Keskkooli ajal ja järel olin mitu aastat pühapäevakooli õpetaja ja õppisin Tartu ülikoolis soome keelt.

Misjonitööle sattusin justkui juhuslikult. Olin juba mõnda aega juurelnud, kas minust oleks misjonitööle minejat. Ikka tundus, et minu koht on kirikutööl kodumaal. Siis nägin Soome rahvamisjoni ajalehes kuulutust, et Mordvasse otsitakse aastaks töötegijat. Kandideerisin. Kuue kandidaadi seast valiti mind. Olin siis 26, aasta oli 1999.

Läksite üksi Mordvasse tööle?

Misjonile üksi ei saadeta. Saadetakse kas pere- või paarikaupa. Minu paariliseks sai soomlanna Miina. Hakkasime tegema laste- ja noortetööd kahes luteri koguduses, ersa- ja mokšakeelses koguduses.

Vene keelt ma oskasin, sest käisin keskkoolis vene keele eriklassis. Ent kooli lõpetamisest oli möödas üheksa aastat ja praktikat polnud nende aastate jooksul üldse! Olin Saranskis alguses nagu tark koer – aru sain, aga rääkida ei osanud. Miinaga oli vastupidi. Tema rääkis minu eest, mina tõlkisin talle vastused.

Mõne nädalaga läksid keelepaelad lahti. Hakkasin lastele pühapäevakooli tunde andma.

Kuidas Te misjonitöö ja eluga võõras keskkonnas kohanesite?

Päris tundmatu see valdkond mulle polnud. 1995. aastal kolisid Põltsamaale Soome Luterliku Rahvamisjoni misjonärid Mika ja Anne Tuovinen. Nende kõrvalt nägin, milline on misjonäri elu. Teoreetilise baasi andsid hiljem misjonikursused.

Enne seda oli mul misjonitööst üsna udune arusaam. Umbes selline: misjonitööle – enamasti Aafrikasse – läheb abielupaar, mees misjonär, naine meditsiinitöötaja. Mina ei tundnud ennast sellisena. Küll aga püsis mul kujutelm, et peaksin olema misjonäriga abielus. Et meest, kellega ma abielluda tahan, toona polnud, sai minust enne misjonär ja siis abikaasa.

Kohtumine Hannuga

Tulevase abikaasa Hannuga kohtusin esimest korda Soomes misjonipäevadel 2000. aastal. Seal oli koos tuhandeid inimesi. Möödus aasta ja kohtusime teist korda. Paar nädalat vahetasime e-kirju. Peagi otsustasime: jõuluõhtul kihlume, ülestõusmispühadel abiellume.

Hannu pidi minema misjonäriks Türki, aga ta ei tundnud endas kutsumust moslemimaailma vastu. Ta oli küll valmis minema, kuid palvetas, et tuleks takistus. Suurimaks takistuseks osutusingi mina. 

2003 saadeti meid koos Hannuga misjonitööle Siberisse, suurde miljonilinna Omskisse.

Kuidas ja millega mõõta misjonäri tööd?

Soomes kogudusi külastades on meilt vahel küsitud, kui paljusid oleme ristinud. Selliseid töövilju oleks ju lihtne ette näidata. Kuid mina ei ole vaimulik, minu töö pole ristida. Hannu Peterburis siiski ristis inimesi ka, sest siis oli ta juba diakon.

Me pole teinud aktiivset värbamistööd ega käinud ukselt uksele. Oleme teeninud inimesi, kes on juba koguduse juurde tulnud. Oleme püüdnud luua uusi kontakte ja kutsuda inimesi Jumala juurde ning kogudusse.

Olen oma tööle tagasi vaadates märganud, et minu töö on olnud maa kobestamine, ettevalmistamine külviks. Tegime noortetööd, korraldasime noorteõhtuid, lõime uusi traditsioone, et need kestaksid ka siis, kui meie töö on lõppenud. Maa on selleks ette valmistatud.

Seega polnud mul konkreetseid ülesandeid, näiteks et ehita maja, tee seda või teist. Tegin tavalist kogudusetööd. Sellise töö tulemust on keeruline mõõta. Ma ei ole nööbist kinni võtja, aga mul pole keeruline ka võõrastega rääkida. Kutsuda neid jumalateenistusele, üritustele. Suhted kujunesid loomulikku rada pidi. Näiteks Omskis sain sõbraks mammidega, kes müüsid tänaval kurke jm oma aia saadusi. Head suhted tekkisid meie kodutänava kioskis töötava inimesega. Käisin seal oma pilte ilmutamas, tutvusime, kutsusin teda kogudusse.

Kuidas sai Teist Vana Testamendi tõlkija?

Meie lähetus lõppes 2019. Soome rahvamisjon otsustas, et perena meid enam uuele tööperioodile ei läkitata. Oleme nüüd kaks aastat Soomes elanud, aga olen endiselt misjonitööl – kaugtööna.

Kui mind kutsuti meeskonda tõlkima Vana Testamenti ersa keelde, punnisin vastu, sest ma ei ole teoloog. Olen küll filoloog, aga ma ei oska heebrea keelt. Pealegi oli mul Ingeri kiriku info- ja lehetööga palju tegemist. Lõpuks nõustusin. Koroonaajal oleme tõlkijatega pidanud pikki videoseminare, need on huvitavad ja harivad. Õppisin ersa keelt ja tegin algust heebrea keelega.

Milles Teie töö seisneb?

Võrdlen, kas ersakeelsed tõlkijad, kes ei oska algkeeli ja tõlgivad vene keelest, on teksti õigesti tõlgendanud, st kas ersakeelne tekst kannab algkeeles öeldu mõtet. Teisisõnu, minu roll on võrrelda, mida algkeeles öeldi ja mida ersa keeles öeldi. Minu esimeseks tekstiks on Esimene Kuningate raamat ja töö edeneb väga vaevaliselt.

Tõlkija on teinud läbi tohutu arengu. Kui ersa keeles vastavat sõna pole, peab tõlkija selle leidma või leiutama ja lugejale arusaadavaks tegema. Tõlke eksegeetilise kontrolli käigus jälgitakse muu hulgas, et üht ja sama mõistet kasutataks läbivalt ühtmoodi. Näiteks on ka ersa keeles mitmesuguseid Jumala nimesid, mida tuleks siis kõikjal ka ühtmoodi kasutada.

Parajat peavalu teevad tõlkijatele väljendid ja kõnekäänud. Näiteks on Jeremija nutulaulus, et „vaenlased vilistavad minu peale”. See on pilkav väljend. Aga tšerkessidel on vilistamine positiivne tegevus ja seega ei saa vilistamist negatiivse mõistena kasutada.

Või teine näide. Kui Jeremija nutulaulus on juttu jaanalindudest, kes hülgavad oma poegi, siis tuli tõlkijal, kelle kultuurile see lind on võõras, leida jaanalinnu asemele emakeelne lahendus. Jaanalinnust saigi mitmes kaukaasia keeles kaamelilind, sest kaamel on neile tuttav. Eesti keele jaanalind on heebrea keelest üle võetud.

Kas jääte nüüd paikseks või ootate uut lähetust?

Ette ei tea, kuidas elutee läheb ja Jumal juhib. Vanem tütar käib gümnaasiumis, noorem hakkab põhikooli lõpetama. Kui lastel kool läbi, võib uus lähetus kõne alla tulla.  Jumal võib meile ukse avada ja võib ka ukse sulgeda. 

Kui tihe on Teil side Eestiga?

Meie alaline elukoht on praegu Helsingis. Eesti sündmustega üritan ennast siiski kursis hoida. Lapsepõlvekodu Põltsamaal enam ei ole, kuid eks süda igatse ikka vanu tuttavaid radu. Kui koroonat ei oleks, käiksin rohkem Eestis. Peterburis töötades sõitsin vahel päevase bussiga Tallinna teatrisse ja öisega tagasi. Kui Eestisse satume, käime ikka ka Põltsamaal.

Meeldib 2

Lisa kommentaar