Vaimulik vastab: kes/mis on saatan?

EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.


Jeesus ja kurat kõrbes

Kurat on kreeka keeles diabolos. Tegusõna sellest – diaballein, tähendab: läbisegi viskama, takistama, salakavalate võtetega liginema, kiusama, peale kaebama. Kuradiks nimetatakse Uues Testamendis (UT) ülemat deemonit (Lk 11, 15). Kus Luther räägib oma tõlkes kuraditest (mitmuses), seal seisab algtekstis: deemonid. Kreekakeelse sõna “kurat” asemel seisab sageli heebreakeelne: “saatan”. Saatan tähendab: vaenlane, vastupanija, vastane, takistaja. Selle nimega märgib UT langenut, kunagi väga aulist inglit, kelle tegevus on alati sihitud Jumala ja kõige jumaliku vastu. Jeesus nimetab teda selle maailma vürstiks (Jh 12, 31   14, 30   16, 11). Tähendust võib tõlgitseda ka nii: selle maailma olukordade ürgtekitaja.

Kuradit nimetatakse mõnikord ka: “vastane” (Lk 18, 3   1Pt 5, 8   2Ts 2, 4; kreeka keeles on selle jaoks kaks sõna: antidikos (vastane kohtuprotsessis – keegi, kes on midagi ebaseaduslikult võtnud, või kaebaja) ja antikeimenos (keegi, kes võitleb teise vastu lahingus). Lõpuks kohtame sageli sõna “kuri”, kreeka keeles poneros (keegi, kes valmistab vaeva ja piina; aga ka – koletis, luupainaja, kuritegelik, salakaval). Viimane palve Meie Isas kõlab: “Päästa meid ära kurjast!”. Siin ei ole mõteldud asja ega asjalist (“paha, halb”), vaid isikut – “kuri”.

Johannes ütleb: “Kõik maailm on tigeda võimuses” (1Jh 5, 19). See tähendab: kogu maailm asub saatana võimupiirkonnas.UT ei käsitle kurjuse alguse probleemi. Kõik sellekohased mõistuse küsimused ta jätab päris rahulikult vastamata. Meid lubatakse vaadata niipalju elu deemonlikku tagapõhja, kuipalju meil on just tarvis tegelikus elus. Kui vaenlane on maale tunginud, siis ei ole sellest palju kasu, kui püütakse teaduslikult mõista, kuidas see oli võimalik või millest see algas. Tähtis on tõsisasi, et ta on siin. Tähtis on teada tema tugevust; hädavajalik on leida abinõusid ja teid, kuidas saada tema isandaks. Kibedasti on tarvis, et ei kaotataks julgust vaenlase positsiooni ebaõige hindamise järeldusel.

Kõik, mis UT ütleb Jumalast ja meie hingevaenlasest, on sündinud selleks, et anda meile eluvõitluses juhatust, laiendada meie tunnetust ja teha meid julgeks. Julgust peab meile hoovama sellest, et me sealt selgesti kuuleme: kurjus ei kuulu õigupoolest inimese algupärasesse loomusesse; patt on inimelus võõras nähe – nende põhjustajad on võõrad väed.

Johannes ütleb: “Kes pattu teeb, see on kuradist” (1Jh 3, 8), st. tema meelsus ja elusuund on mõjutatud hingevaenlasest.Kuna aga kurjus tuleb lõppude lõpuks võõrastest vägedest, siis ei ole me veel lootusetult langenud ta küüsi. Võõrast väest võib vabaneda. Muidugi, UT käsib meid võtta seda väge väga tõsiselt. Ei ole õige alahinnata selle ulatust, tugevust ja löögivalmidust.

Praktiliselt on hädavajalik teada, et kurjus ei esine maailmas loodusjõuna, mis elust läbi hoovab ebamääraselt ja sihitult. Kõik kurjus tungib esile isikulisest olevusest, kes oli kunagi väga kõrge vaim, ja püüab oma eesmärke saavutada suure väetäiusega ja sihikindlusega. See vaim on selle maailma olukordade piirides vastuvaidlematu valitseja (Jh 12, 31   14, 30). Ta käsutab deemonite väge (Lk 11, 15), kes õhku täidavad (Ef 6, 12), kes peidetud elusügavustest (Ef 6, 12) avaldavad vägevat mõju.

Saatana riiki nimetatakse ka pimeduse riigiks (Kl 1, 13), kuna tõelisuse looritamine, tõe tumestamine, kõigepealt aga oma tegevuse varjamine on deemonliku valitsuse tähtsaim eeltingimus. Inimlikud võimukandjad ja mõjurikkad isikud selles maailmas ainult näivad valitsevat (Mk 10, 42). Tõeliselt valitsetakse neid ja kogu nende tegevuse põhijooned on täiesti kindlaks määratud nähtamatust valitsejast. Nad on tema vasallid, tema mõjutuste kandjad. Mis UT ütleb Jumala riigist, see hakkab arusaadavaks saama alles seal, kus saavutatakse selgus selle kohta, et Jumala riigi tulek toob kaasa valitsuse vahetuse – saatanliku riigikorra asemele astub jumalik riigikord; altpoolt tuleva meelsuse kujundamise asemele astub meelsuse kujundamine ülevalt. Ei ole pikaajalist märkamatut libisemist Jumala riiki ega kurjuse piirkonnast “väljaarenemist”. Jumala riik, kui ta saabub, tuleb nagu teise valitsuse sissetung. “Kui mina kurje vaime välja ajan Jumala sõrmega, siis on Jumala riik jõudnud teie juurde, või: ta on sisse tunginud järsku, enne kui te suutsite mõtelda” (Lk 11, 20).

Pauluse teadvuses seisab kogudus nii selgesti Jumala valitsuse piirkonnas, et inimese väljaheitmine kogudusest võrdub tema arvates selle inimese üleandmisega saatanale (1Kr 5, 5   1Tm 1, 20). Terava vastuolu tõttu, mis valitseb kummagi riigi vahel, on enesestmõistetav, et sinna, kus Jumal teeb ettevalmistusi millekski suureks, deemonite valitsus koondab kõik oma jõud. Muidugi ei ole mingi juhus, et Jeesuse ajal oli nii palju kurjadest vaimudest vaevatuid. Nagu kiusaja kohe pärast inimese loomist tuli ta juurde, nii ta ligines ka Kristusele kohe pärast Ta kutsumist, et Teda teelt kõrvaldada (Mt 4). Kohe esimese koguduse alguses püütakse alt-maailmast külvata nende ridadesse segadust (Ananias ja Safiira – Ap 5).Kiusaja moondab enese kõige meelsamini valguse ingliks (2Kr 11, 14). Ta rajab ennast meeleldi Piibli sõnadele “kirjutatud on” (Mt 4, 4, 6).

Valesti seletatud ja valesti kasutatud piiblisõna on kõikidel aegadel olnud vaenlase käes vägevaks relvaks. Johannese ilmutus ei näita meile saatana-valitsuse kõige suuremat inimlikku esindajat, Kristuse-vastast, usuvastasena. Vastupidi, ta on väga jumalakartlik, tal on pühalik kultus – jumalateenistus ja prohvet (Ilm 13, 11-15). Kõige suuremat vägevust arendab kiusaja seal, kus üteldakse: “Siin on Kristus!” (Mt 24, 23-24).

Eraldusjoon saatana riigi ja Jumala riigi vahele on UT-s tõmmatud selgesti. Pimeduse riigis valitseb sundus, nõrkade rõhumine tugevate poolt, mis ulatub kuni usuliste asjadeni (Mt 20, 25jj   Ilm 13, 15), tapmishimu ja vale (“Kurat on inimeste tapja, valetaja ja vale isa” – Jh 8, 44). Jumala riigis on aga vabadus, teenimisvalmis armastus Jumalast pärit oleva elu vastu ja tõde. Saatana valitsuse all on kõikidel asjadel looma iseloom (julmus, vägivald). Jumala valitsuse all sünnib kõik inimlikult (algupärases, Jumalast pärinevas inimsuse mõttes – Tn 7, 2-14).Nii mõjuvalt, kui UT kirjeldabki meile saatana vägevust, ometi rõhutatakse seejuures kõikjal veel suuremat ja aulisemat Kristuse väge. “Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et Ta tühistaks kuradi teod” (1Jh 3, 8). “Kui vägev relvastatud mees valvab oma elamut, siis on ta vara rahus. Aga kui temast vägevam peale tuleb ja võidab ta, siis ta võtab ära kõik ta relvad, milledele ta lootis, ja jagab temalt saadud saagi välja” (Lk 11, 21-22). Johannes rõõmustub noortest meestest, kes on võitnud tigeda (1Jh 2, 14) ja Paulus ütleb: “Tänu Jumalale, kes meile ikka annab võimust Kristuses!” (2Kr 2, 14).

Kui Kristus tuleb, seotakse saatan. Tema mõju on siis kõrvaldatud rahvaste elust (Ilm 20, 1-2). Nagu Napoleoni riigi võimuaparaat varises kokku ühes Napoleoni langemisega, nii sünnib ka kurjuse maailmavõimuga hingevaenlase langemise puhul.


Allikas:

  • Ralf Luther. Uue Testamendi sõnaraamat. Tartu-Tallinn, 1939.
    Faksiimiletrüki 1992 järgi, lk 125 – 130.
Meeldib 2

Lisa kommentaar